Kuberner Terminaator

Kuigi Arnold on leekides osariigis tähtis mees, on kuidagi naljakas isegi ajalehest lugeda. "Thiis iis a biig träägedi wee aare gooing throough... Ii waas electeed to leead... not to reead".
Lihtsalt selline mõttelend käis läbi, kui täna järjekordset lugu California tulekahjust lugesin.

Maal

Kunagi kutsuti ja mina lükkasin edasi. Siis kutsuti uuesti ja miskit juhtus ja keegi läks kuhugile ära. Ja nii juba juunist saati.
Lõpuks saadi kokkuleppele ja 20. oktoobri päealõunal saadi Canterbury Westis kokku.
Agnes Raf olid endale vahepeal Canterbury lähedale maamaja üürinud. Avarad ja mägised karjamaad, värske õhk (asuõna, mitte kusagil ei olnud kangialuse uriini tunda), faasanid, vaikus... Ülimalt vajalik :).

-18

Et siis sellist ilma meil siin siis oodata:

Kus vannituba on?

Eile Gytise sünnipäevale minnes istus metroos, samas vagunis kus mina, hommikumantlis mees plätud jalas... läks vist kusagile hambaid pesema.

Kodukoha kaasiku website

Komistasin internetist eesti rahvariiete kohta pilte otsides (you don't wanna know)taolise lehekülje otsa ning olin imestunud, et kuidas ma ei tea nii paljudest kodukoha kaasiku kohtadest...
http://www.7is7.com/otto/estonia/
tegemist siis ühe rännumehe blogiga.

Komunikatsioon

Kaks korterit jagavat tuttavat suhtlevad Facebooki kaudu nii:
Mr. Austin:
The only problem is you being a big queeny cum stain in the bathroom taking ages trying to make yourself look pretty and knowing from the moment you started that it wont work and all that will happen is you walk out of that bathroom looking slightly greasier than you went in. There are some people that have proper jobs that need to shower in this flat.

Mr. Lucas:
Mr Austin,

We appreciate your comments regarding the situation as you see it. We have passed your suggestions on to our customer relations department and we will endeavour to respond within 5 working days. If you have not heard from us within that time, please call our 24 hour support line at 0800-fuck-wit,

Kindest regards,

Mr S J Lucas

Long time no see

another summer day, has come and gone away...
Ahhoi.
Mitte, et mul midagi vahepeal kirjutada ei oleks olnud, kuid laisk olen!
Sõber läks mehele, Eestis käisin ja juhtisin kruusateel autot, külastasin Brightonit ja olin muidu muhe. Laisk, aga muhe.
Üürike ja vihmane suvi on asendunud (tõenäoliselt) pikema ja vihmase sügisega. Ümbrus muutub kollasemaks ja lõhn pole enam endiselt suvine.
Nüüd aga luban muutuda virgemaks ja kirjutada tihedamini.

Laupäevane juhuslikkus

Laupäevane megailm ja mu puhanud kondid ei andnud mulle muud võimalust kui ühineda Kareli ja Gytisega St. James pargis ning päikesetoolil kassina mõnuleda.
Laupäev tõi endaga peale ilusa ilma ja cava kaasa ka inimese, keda ma ei olnud pea neli aastat näinud ning keda ma mitte just unustanud olin, kuid keda ma mitte kunagi väga enam näha ei lootnud.
Gideon pidas samas pargis sünnipäeva ning... mulle meeldis see juhuslik taaskohtumine.
(plit by Karel

Pikim põdemine Carlo sünnipäevaga

Kell 6 ennast kusagilt Hackneyst koju surada ei olnudki see kõige suurem probleem. Probleem oli ärgata ning siis edasi elada... Tervemaks sain peale suurt doosi friikartuleid. Selge paranemine algas aga kella 8 ajal õhtul, kui läksin Ethani sõbra Carlo sünnipäevale Profile'i.
Hoolimata meeldivatest kamraadidest enda ümber andsin sellel õhtul varakult alla ning magasin kodus pikalt ja korralikult.

2. lend lahkujaid

Kui mõne nädala eest teatati, et teine sats töölt lahkujaid saab oma kräu neljapäeval 2. augustil olid kõik elevil. Kui lubatud kuupäev kohale jõudis olid kõik kihevil. Olgugi, et Blue Post ei ole just see kõige eksklusiivsem koht, kus midagi tähtsat ning erilist teha (õigupoolest on see see koht, kus emmteeveelased üsna sageli ja tähtpäevata oma painte ja veintse alla neelavad), oli kogu üritus siiski juba seltskonna pärast vägagi lõbus. Kogu üritus kandus veel pikkadesse öötundidesse lõppedes kell 6 hommuikul kusagil Hackneys...

1. x Brighton

Keegi helistas kellelegi ja keegi kontakteerus kellegi kolmandaga ja mul ei olnud midagi teha. Kokku saime kõik Brightonis. Minu esimene kord selles linnas möödus koos Kareli ja Gytisega ning oli üldjoontes tuuline. Seega eriti linna ringvaateid ega suuremaid kultuurilisi programme ei toimunud. Küll aga sai joodud kohalikes baarides õlut ning söödud uskumatult head Tuunikala baguetti... uskumatult odav oli... koli või lõunarannikule!

Camden Brawl ja fotokunst

20. Juuli Camdeni möllust on parajalt aega möödas... pea 9 päeva juba.
Põhimõtteliselt oli lugu nii, et Asja teatas ühel hetkel e-maili teel, et kahekümnendamal juulikuu päeval koondame väed ning paneme Camdeni poole ajama. Tegimegi täpselt nii, ning veetsin ühe mõnusa reede õhtu/öö koos praeguste ja endiste töökaaslastega ning nende sõpradega Proud Gallery's. Hea koht on.
Üllatavalt hea tervisega järgmise päeva veetsin koos Anniga mööda linna ringi jalutades ning fotomaagiat tehes... Anni :) Ootan seda pilti koos õllega, mis Covent Gardenis tehtud sai ;)

Uudishimur

Uudishimu tapab kasse ja mina mängin jälle küünlaleegiga.
Lihtsalt selleks, et järele uurida, millal see karv siis ikka heleda leegiga süttib ning ma kräunudes oma järjekordse elu kaotan.
Tjahh, on olemas inimlikke lollusi, millest lihtsalt ei õpita.

Piknik Hampsteadis

Ethan kuulutas nädala alguses Facebooki kaudu välja pikniku Hapsteadis.
Piknik toimus laupäeval, algusega kell 14:00 Kenwood Residence'i ees.
Oli veini, oli snäkke ja võileibu. Oli lendav taldrik, pesapalli kurikas ja pall, ameerika jalgpall ning kriketi varustus.
Söödi, joosti ringi, suheldi ja oldi muidu suvised. Ühel harval päikesepaistelisel päeval ju võib niimoodi käituda ju :)

Tallinnas 11.-18.09.2007

Oh boy-oh boy-oh boy!
Elevust igasse suunda ja koikjale! Kuhjaga!
Sattusin mingil imepohjusel lappama Easy Jeti kodukat ja leidsin £50 eest edasi-tagasi piletid Tallinnasse.
Hold on to your pants boys & girls, I'm coming home for a week in September!

Mrs. McGregor

Võttis (kõigest) kolm kuud aega, et transportida oma viimased asjad Ethani juurest Kenningtoni.
Ilm oli ilus ning Ethan ja David olid otsustanud minna Chelmsford'i päikese alla lõunatama. Ühinesin.
Istusime maha, sõime ning siis ta tuli... "Grand example of Britishness" - Mrs. McGregor. Daam lähenes meile oma kraaksuval häälel palvega "pläru" osta. Meie vastus - ei ole kellegil meist sellist asja - ei meeldinud talle. Daam taarus graatsiliselt meie laua ümber edasi ning üritas suvalistest roppudest sõnadest lauset moodustada. Vahetati viisakusi, anti lubadusi nina murda ning saadeti lahkesti teiseteist... p****e.
Ometigi ei suutnud see intsident meie lõunat rikkuda. Pigem lisas päeva elevust.

Päike?

Reede õhtuks oli taevas selginenud ning taevas säras mingi tundmatu kollane objekt, mis pani silmi kissitama... päike vist...

Rahustab mu närvi...

Hmm... täna on terve päeva mu peas keerelnud üks ja see sama laul. Tuleneb see ilmast? Minu üleüldisest emotsionaalsest seisundist? Faktist, et eeslid tapavad rohkem inimesi kui lennuõnnetused? Ma ei ole päris kindel, aga mulle meeldib, et see lugu mu peas keerleb ja üks fraas sellest kõlab nii:
"Seitse surmapattu,
vihm on lakkamatu.
Juba seitsmes päev... sajab.
Rahustab mu närvi,
seitse spektri värvi - vikerkaar..."
(Tõnis Mägi - Vikerkaar)

Laulupidu

Interneti ajastu on maru!
Vaatan praegu ETV kaudu X Noorte Laulupeo ülekannet ja tunnen ennast igati eestlasena.
Lahe :)
Järgmisel aastal peaks kindlasti koju üldpidu kaema minema.

Pilt by Postimees

Londoni uhkus 2007

Olen järjekordselt veendunud, et planeerimine on üks ülimalt mõttetu tegevus. Juuni viimasel päeval pidin minema Agnesega Wokingusse. Jäin aga hoopis vihmasesse Londonisse ja läksid Pride'i kaema.
Noelle kamandas mind kella neljaks Trafalgar Square'ile jäädes ise Jaime'iga tund aega hiljaks. Trafalgar Square ei pakkunud oma massi ja laval toimuvaga oluliselt suurt elamust. Soho oli rahvast täis ning vihma kallas nagu oavarrest. Soho Square'ile sisse saajate mass oli meeletu ning vihma ikka kallas.

Kui Laurent ja David lõpuks Profile'i jõudsid hakkas ka minu tuju rohkem ülesse minema ning tagasi Soho Square'ile minnes oli juba pidu minus eneses suuremaid pöördeid võtmas. Vihm ei tundunudki enam nii hull ning maad katnud mudamass oli üks lõbusamaid pindu mida tallata.
Üleüldine hinnang - eelmine aasta oli parem, kuid ega sellelgi midagi viga ei olnud, kuna seltskond oli super :)