Dialoog

Kontori 7. korrusel on miski finantsfirma. Sööridest ja mädämitest pintsaklipslased lähevad liftiga tööle ja vaatavad emm-tee-vee teksades töötajaid viltuse pilguga.
Omavahel räägivad nad nii -
Söör: "My daugter Charlotte is going to class field trip next week."
Mädäm: "Really! Where to?"
Söör: "To St. Lucia."
Ranno (thinking): "Oh... right on then... Cute! Mina käisin Kuremäel ükskord... Ok. Pariisis ja Yorkis ka... aga ikkagi... Klassieksursioon Kariibidel... nice touch!"

Külm ilm & Õhtusöök Ethani juures

Väljas on nii külm, kole ja vihmane, et see ei ole isegi enam naljakas mitte... Kaks kampsunit ja villasokid ajavad asja ära ja teevad olemise talutavaks. Kuuldavasti ootab Briti saari ees selle aasta kuumim suvi. Ootan kannatamatult.
*
Eile kuulus mu originaalsesse päevaplaani voodis vedelemine ja mitte millegiga tegelemine. Mu graafik löödi Ethani poolt brutaalselt segamini, kui ta mind enda juurde õhtusöögile kutsus. Kareli ja Gitise kutsus ka. Ja siis veel ühe oma sõbra Lõuna-Aafrikast.
Söök oli hea, seltskond oli hea, youtube lahutas meelt.

BD joogid

Sellel aastal tundisd sõbrad- tuttavad üsna suurt huvi teemal minu vanemaks saamise tähistamine. Ajasingi siis Laupäeval kõik keskpõrandale kokku ja kutsusin huvilised kella 8ks Profile'i drinkidele. Kohale tulid pea kõik keda teavitatud ning natuke lisakski. Kõigil oli kellega suhelda ja suhestuda ning olekut võib pidada igati õnnestunuks.
Pluss... mul on on nüüd oma kaamera :)

Barcelona 7 (kodutee)

Kell 5:25 hommikul olin juba Sants-Estació peaaegu tühjas ootesaalis ning vaatasin nõutu näoga informatsioonivaeseid tabloosid ning suletud kassasid...
Olin eelnevalt järgi uurinud, et Catalunya Express väljub Reusi kell 6:15 ja jõuab kohale 7:54. Piisav aeg, et lennujaama jõuda. Piisav ka selleks, et ming närviliseks muuta. U. 45 minutit varuaega on minu jaoks suhteliselt minimaalne.
Mitte ühtegi rongi ei välju 6:15... hmm... ärevus... Hispaania keelt valdavatelt jaama turvameestelt (üks kiitles, et oskab puhtalt ka katalaani keelt, kuid tol hetkel ei osanud ma sellest lisainformatsioonist eriti vaimustuda) sain teada, et rong siiski väljub, kuid kell 6:33. Ok, seegi hea. Varuaeg kahaneb, kuid peaks siiski jõudma.
6:12 - Kassad endiselt suletud... Paanika! Krt... kuidas ma nii loll võisin olla, et eelneval päeval mitte oma piletit välja osta! Manana imes nädala jooksul täiesti endasse ja reaalsuse laks vastu nägu tundus külmem kui jää.
6:15 - Kassad avati. Rong Reusi väljub kell 6:33 platvormilt 5. Uhhhh....
6:33 - Rong Reusi väljus koos minuga kell 6:33 platvormilt 5. Level 1 completed!
7:54 - Rong peatus Tarragonas. Loogiline, 6:33 väljunud rong ei sõida ju 6:15 mitte väljunud rongiga ühes graafikus. Loen vaheldumisi raamatut, kiikan aknast välja ja kuulan teraselt võõras keeles teateid, üritades tabada lauset "Proximo estación, Reus" (teadustaja räägib pisut rohkem kui vaja oleks).
8:10 - Rong saabus Reusi raudteejaama. Check in'i lõpuni jäänud u. 35 minutit. Buss lennujaama maksab 2 EURi ja sõidab sinna u. 10 minutit. Bussi pole... pekki... Sain taksojuhiga kaubale, et ta viskab mu 17 EURi eest lennujaama. Rip off? Võimalik. Kuid mul ei olnud aega ega tahtmist kaubelda. Jooksin lähima pagaautomaadi juurde ja võtsin eelarve välise summa välja. Level 2 completed!
8:30 - Lennujaam. Check in'i lõpuni u. 15 minutit. Olen järjekorras viimane. Kott kaalus 14,5 kilo (lubatud 15). Kõik ok. Väike ja formaalne turvakontroll ja ootesaal koos pudeli vee ja võileivaga.
9:45 - Väljus lend suunal Reus-Stansted minuga pardal.
11:45 - Seisin oma kodinatega Stanstedi terminali ees ja tegin suitsu. Level 3 completed! Game Over!
*
Suur aitähh Silverile vastuvõtmise ja Annile kaamera eest!
Puhkus oli viimasepeal!

Barcelona 6

Viimane Barca päev algas sellega, et seadsin oma sammud £6.99 muretsetud reisijuht-raamatus palju kiidetud Casa Milla poole. Tõsi ta on, et maja erineb suuresti muust linna tänavaarhitektuurist, kuid kui ma ei oleks märganud hoone ees seisvat turistide massi, oleksin tõenäoliselt sellest mööda jalutanud. Võimalus jääb, et kui ma leidnuks viitsimist ennast majja sisse pressinud oleksin saanud suurema kogemuse, kuid peale Montjuic'i oli mind liiga ülesse haibitud välisilmega natuke raske rabada. Vaatan selle maja kunagi manana uuesti üle.

Jalutasin edasi ning võtsin suuna Parc Güell'ile. Antonio Gaudi poolt loodud kompleks oma voolavusega avaldas muljet. Muljet avaldas ka turistide voog, mis seal oli. Pidevalt ees tuterdavaid hallipäiseid Ida-Saksa turiste olid kõik kohad täis. Aeg-ajalt tuli mul kasutada erinevaid ja kuidagi hästi ära peidetud teppe, et ühest kohast teise jõuda. See aga oli igati abiks, kuna tõenäoliselt nägin kogu pargi välisilmet nii nagu aeglased vanurid ja muidu uisa-päisa ringi jooksvad turistid seda ei näe. Park on ehitatud mäele, ning kuna mägedes olek tekitab minus automaatse soovi tippu jõuda siis sinna ka jõudsin (või vähemalt nii kõrgele, kuni see uudishimulikele reisijatele võimalikuks tehti). Linn jälle peo peal, seekord teise nurga alt. Nimetame siis seda "Hr. Haraka" vaatevinkliks :).

Tabades ära, et tegemist on siiski linnaga, mis asub suhteliselt jala läbikäidaval territooriumil kõndisingi mäe otsast alla vanalinna, et kokku saada Marjuga, kes Barcelonasse aprilli lõpus maandus ja plaanib seal natuke aega oma elust veeta.
Kuna mul pole siin eriti võimalust merd ja randa nautida ajasin plika endaga päikest võtma. Võtsime seni kuni pilved päikesele ette tulid ja liikusime linna tagasi. Natuke siidrit ka ja siis "koju" pakkima ja Silveri töölaaslasest sõbra Fredericu valmistatud pastat sööma.
Äratus Reusi lennujaama tagasiminekuks 04:30 AM.

Barcelona 5

Esmaspäeva hommikune paduvihmasadu tõmbas sõna otseses mõttes minu randamineku plaanile vee peale.
Panin oma pea kokku ning päikese väljatulekuga sain idee ronida mäkke nimega Montjuic. Ega ma ausalt öeldes ei osanudki midagi sealt oodata ega leida. Minu 6.99 naela eest hangitud reisijuht oli selle paiga koha pealt üsna napisõnaline.

Kui on soovi võib sinna mäkke köisraudtee abil kohale jõuda. Aga kui on tahtmist, võhma ja tublisid tuharalihaseid, siis ka oma kondiauru jõul. Kuna minul oli tahtmist rohkem kui soovi tegin läbi tippuronimise tuuri, mis pakkus erinevaid vaateid ülithedalt täis ehitatud linnale ning aedu ja pargikesi absoluutselt igale maitsele. Mäest ülesse ronimine tähendab alati seda, et kunagi jõutakse ka tippu. Montjuic'i tipus asub (täpselt nii nagu kõik kaardid ka näitasid) mäenimeline tsidadel, kust avanevad maksimumvaated überkaudsele. Minusuguse tuima inimese võttis sealt avanev pilt päris kihevile :)

Mäest alla minek oli mu isiklikes plaanides päädinud kindla eesmärgiga jõuda Kataloonia uhke arhitektuuriga kunstimuuseumi territooriumile. Tee oli lihtne ja üsna sirgjooneline, kuid sinna jõudmine, tuli välja, osutus päris kaootiliseks. Kaootilseks selles mõttes, et iga kord kui hakkasin ennast hellitama kindla suunaga, hoomas mu silm midagi, mida oli tarvis koheselt kaema-katsuma-nuusutama minna. Oli selleks siis allee, skulptuur või lillepõõsas... kõik tundus oluline.

Läbi mitmete haakide, kurvide ja treppide jõudsin lõpuks eesmärgini Museu Nacional d'Art de Catalunya oli ehitisena päratult suur ja minu jaoks igati väärt seda, et sinna jõuda!

Peale ligi neljatunnist mägiturnimist võtsin ma lõpuks suuna ranna poole. Koukisin kõrva tagant välja Silveri soovituse mitte minna Barceloneta randadesse vaid võtta suund olümpia küla poole. Tõesti, seal oli rand ja see oli igas mõttes nägusam, kui see mis jahidadama taga kesklinnale lähemal oli.

Tuul oli tugev ja laine möllas, kuid see oli pigem abiks kui kahjuks. Liival lebades, sinist merd ja päikest hoomates tunned, et elujanu annavadki just sellised pisikesed momendud, kus mured on kaugel. Sinul ei jää muud üle, kui need hetked avasüli vastu võtta, endasse immutada ja nendest rõõmu tunda.
Viva la Catalunya :)

Ja selle sissekande lõpuks - jah, ma olen ikka siin! Selle tõestuseks üks sooloturistile kohane digikaamera ajastu ime - pilt iseendast :)

Barcelona 4 (Sitges)

Pühapäev (ühtlasi ka minu esine päev aasta vanemana)möödus Sitges'is (u. pooletunnine ja 2.50 Eurone rongireis Barcelonast).

Tegemist paigaga, kus rand on peene liivaga kaetud, tänava moodustavad imetoredad vahemere majad ja kuhu A. Kivirähki "Rehepapist" tuntud rumal sulane Jaan hea meelega ennast lebama sätiks. Just nii nagu tema seda teinud oleks sättin ka mina ennast Silveriga liivale lebotama ja hakkasime elu nautlema. Esialgne paksu võitu pilveriba taandus, ning sini-sinisest taevast sirav päike tekitas minu õrnas põhjamaa nahas otsekohese protesti, mis sai ohtra päikesekreemiga rahuldatud.

Piisav lebotamine tekitab alati tunde, et tuleks liikuda - liikusime... kõndisime siin-seal-kolmandas kohas. Poolnudistide rand ei pakkunud just kõige paremat vaatepilti - ülekaalus ja -vanuses mehed mängisid sulgpalli, nii et kõik rippus ja lapedas.
Aga see-eest oli lõunasöök ühes baaris väga meeldiv ning painajalik sulgpallimäng ununes peoga pühitult.
Mõnus... Mõnus... Mõnus.

Barcelona 3

Reede ja laupäev sai pühendatud ööelu eksploorimisele.
Kella 9 paiku ladusime joogid lauale, Silveri sõbrad tulid külla ja nädalavahetus algas.

Parajal kellaajal sai suundutud Arenasse. Nii paljukest kui ma mäletan oli tegeimist... parajalt huvitava kohaga ja parajalt huvitavate inimestega. Wild dancingut, mingit moodi tagasi koju jõudmist ning laupäeva päev läks vaikselt ja tubli pohmelust põdedes.
Kui päike oli loojunud ja olek paranenud võtsime jälle sabad selga ning suundusime Dietrichisse. Mõnus baar mõnusa muusikaga ning eriti vinge valgustatud siseaiaga. Sealt edasi Salvationisse. Silveri sõnutsi kahe saaliga (sinine Cool aj punane Hot") lihaturg osutus tunduvalt normaalsemaks, ning korjasin sealt isegi nii mõnegi komplimendi. Ööelu eksploorimise projekti võib pidada õnnestunuks :)

Barcelona 2

Nii-siis.
Kui eile sai linnas ninaga õhku sisse veetud, siis täna võtsin natuke suuremalt ette.
Vabatahtlikult ja ilma igasuguse kiunumiseta olin ma kell 8 hommikul üleval. Ilm oli super ja mina tegin ennast ilmale vastavalt sama superiks... jahh tundus, et isegi see on võimalik! :D
Metrooga kesklinna ja mööda Las Ramblast alla mere poole.
Mu päevaplaan nägi esimese asjana ette rannas lösutamist. Tuleb tunnistada, et Barcelona rannad on oma kuulsusetuse auga välja teeninud (vähemalt, mina polnud linna enda randadest oluliselt palju kuulnud). Liiv on suhteliselt tume ja... üldse kuidagi muljevaba.

Kuna Silver ei soovitanud mul esimese hooga üle tunni aja päikese käes vedeleda, asutasin ennast peale 60-minutit Parc de la Ciutadella poole teele. Park on aus. Koos Kataloonia valitsushoone ja uhkete treppide ja purskkaevudega. Traavisin seal natuke ringi ja otsustasin minna vana linna turnima. Barri Gotic... I like... oh yes I like! Muy Bien!!!

Kitsad tänavad ja rahulik õhkkond, mis mind lõpuks täiesti endasse imes ning Manana inimeseks muutis. Liikumistempo aeglustus ja üleüldine olek muutus väga löötivaks (mulle endiselt meeldib see sõna). Igal usinamal inimesel tõenäoliselt lööks taoline chill alguses silme eest mustaks ja ta võitleks selle rahulikkuse vastu, kus midagi tegema ei pea... aga ärge võidelge! See hakkab meeldima! Kindlapeale hakkab! :)
Eriti meeldib see siis, kui jood õlut, sööd seeni (shampinjone!!) ja kuuma baguetti ning head loed head raamatut ukrainlastest ja traktoritest (NB! kehtib ainult sooloreisijate puhul!)

Ja tõestamaks, et ma ikka ise kohal olen ega kopipeisti kellegi teise reisipäevikut, tegin ka endast pilti - isegi palm kasvab peast välja... sooloturisti kompleks :)

Barcelona 1

Üsna ja hoolsana saabusin ma kolmapäeval Stanstedi paar tundi eeldatust ja oodatust varem. Reis oli alanud... ootamisega. Ootasin, et saada tehtud check in, ootasin, et minna väravasse, ootasin, et minna lennukisse... Lend ise läks kenasti. Lugesin terve tee lennujaamast ostetud raamatud "A Short History of Tractors in Ukrainian" ja 15 minutit enne 22-te maandusin Reusis.
Passikontrolli ei olnud ning oma koti sain kätte kolmandana.
Buss mis ühendas Reusi ja Barcelonat oli olemas ning selles üksinda pea kaks tundi loksudes jõudsingi enne napilt enne südaööd kohale. Silver oli vastas ning etapp 1 edukalt sooritatud - olin kohal.

Kultuuri ei tulnud väga kaua oodata, kuna see vahtis mulle metroojaamast väljudes ja Silveri juures kotte maha pannes kohe aknast vastu.



Esimene päev möödus ninaga õhku vedades. Sillu vedas mu Las Rablasse ja Port Villasse. Kuna ta ennast ise väga hästi ei tundnudud läks ta ise koju ennast ravima, samal ajal kui mina rannajoone, vanalinna ja muidu linnaga tutvust tegin. Teab mis kaelamurdvalt keerulise metropoliga tegu ei ole. Punktist A punti B jõuab ilma suurema peamurdmiseta. Minusugusele vaegorienteerujale on see ainult suur rõõm :) Mis sest, et ma iseseisvalt esimese hooga ta kodust kaarega mööda tuhisesin :)

Euro lõpp, E One, Putney & Primark

Laupäeval sai siis mindud taas Janno juurde ning Eurovisioonile kriips peale tõmmatud. Soomlased said kahtlemata vinge shouga hakkama, ning nende algus oli parim, mis ma peale Stockholmi 2000 näinud olen.
Sealt edasi läks kuni lõpuni kõik allamäge.
Õnnitlused siis Serbiale... et nagu Miss Mõttes 2007? Soomlastest ja Sakslastest oli siiralt kahju... aga mis sa ära teed.
Peale visooni hüppasime läbi lähedasest pedebaarist E One, mis ei väärinud mitte mingil juhul oma lippu ukse kohal. Inimesi oli igat sorti, chavid ja chavettid ruulisid, ning ühe (Leedu või Läti emma-kumma) professionaalse (nimetame seda siis nii) tantsijannaga oleks mul peaaegu käsikähmluseks läinud. No, aga mida sa siis tantsid, kui jalad ei kanna! Muidugi on naljakas ja ajab kõva häälega naerma!
*
Eile sain Anniga kokku ja käisin esimest korda elus Putney's. Meeletult toredad jutuajamised elust enesest ning tuleb tunnistada, et neiu nägi parim välja, mis ma teda siiani tundnud olen! Well done! :) Ja aitähh kaamera eest! Nagu lubatud, hoian seda nii nagu... ee... lubatud sai :)
*
Täna käisin natuke shoppamas - Primark on pood, mille on saatan ise oma kätega valmistanud!
Odavad hinnad... oooodaaavaaaad... Läksin sinna paari T-särki vaatama... tulin välja suure kotiga... mitte ühtegi T-särki, aga muud toredat küll.
*
Homme Barcelonasse Sillule külla :) Can't wait!

Suur E Eurovisioonile!

Ja nyyd yks suur-suur E muusika prygimaele - EUROVISIOONILE!

Yritus, mis kunagi mulle suurel hulgal roomu ja lobu pakkus, on nyyd muutunud minu jaoks yheks suureks hoomamatuks audivisuaalseks korralageduseks, mille peal oma kyynilisi hambaid teritada ja kriitikameelt arendada... Eks lamajat ole ikka hea lyya.

Selle aastane semifinaal sai ara vaadataud Janno juures koos Kareli ning hiljem saabunud Anni, Sveni ning viimase paevitunud sobraga Taanist (vist).

Lava oli viimasepeal ja ohtujuhidki tundusid igati sympaatsed.

Ning siis hakkasid lava taitma erinevate riikide lauludelegatsioonid... yks muljevabam kui teine... Igale laulule oli lisatud ohtralt tantsu, tralli ning tulevarki. DJ Bobo (keda nii Karel kui ka Anni juba ammu surnuks pidasid) oli lavale kaasanud isegi kolm mannekeeni... no show elemendi ja lava taitmise mottes voi nii.

Oli palju, mis on praeguseks juba ununenud, kuid natuke kinnistus midagi sagarate vahele ka -

* Valgevene poiss laulis oma laulus "I am able and I'm Willy. Yes I'm Willy!". Tegelikult on poisi nimi Dimitry ja tahtis laulda "willing".

* Montenegro laulu pohisonum kolas nagu "Itchy Crotchy". Hygieen on tahtis...

* Serbia toenaoline esilesbi nagi valja nagu mu kunagine manager "Firestation'ist". Ole tervitatud Luigi!

* Poola tsikk laulis peaaegu kogu oma loo puuris. Karel arvas, et ta on seal selle parast, et ta on selline lipakas ning niipea kui ta puurist valja tuleb, viib tuul ta minema. Tal vist oli oigus.

* Ungaril ja Gruusial olid ainsad lood, mis kandsid auga valja nime "LAUL" ja ei olnud kokku klopsitud muuskalistest abordijaanustest. Said finaali edasi ka! Well done!

* Taanlaste suurte sulgedega PAPAagoi pidi ohtu lopuks oma suled kokku pakkima ning bkaa-bkaaak koju tagasi lendama.

* BBC naiskommenaator oigas finalistide valjakuulutamise ajal pidevalt: "Where is Denmark?WHERE is DENMARK??!!!" - Saksamaast pohja ning Rootsist ning Norrast louna pool.

Jargmisel aastal peaks Eesti endale rohkem naabreid koguma, riiete asemel selga panema naiteks mitte midagi ja oma seljas-mitte-midagit vahemalt kolm korda vahetama. Ei teeks eriti pahaka see, kui show ajal gogu trupp teineteise seljataha haneritta votaks, katega vehiks ja lopuks keegi polema ka syydatakse. Ja kui siis ka finaali ei paase, pole enam motet yritadagi.

Viva la Eurovison! Laupaeval on finaal!

Profile, Asia & Shadow Lounge

Niisiis olen teinud vahepeal jälle korralikult tööd ja olen oma järgmisel nädalal algavaks Barcelona puhkuseks peaaegu valmis... Nipet-näpet on veel vaja juurde joonistada, siis saab olek täiesti valmis.
*
Töötegemise vahepeal avastasin enda jaoks koos Noelle'i ja Laurent'iga sobivat kohta otsides uue Soho peakorteri, millest Ethan varem mitmel korral juttu oli teinud - Profile'i.
Kolm korrust on kenasti "klasside" vahel ära jagatud -
1. korrus - tavakodanikud.
2. korrus - ilusamad inimesed.
3. korrus - poshidmad tüübid.
Teisele korrusele oleks mul ehk isegi natuke asja :)
Igatahes leidsin, ma sealt enda eest hulganisti minu maitsele sobivaid inimesi.
SMS-e edastavatelt ekraanidelt saab muu huvitava hulgas ka teada, kes on üksikud ja vallatud, ning kus nad parasjagu paiknevad.
Eriti cool on kolmanda korruse kamin-ekraanid, mis esime hooga ennast päris kaminateks ära petavad. Igati kiva koht.
*
Laupäeval sain Asiaga kokku - see poola naine, kes mulle siiani hirmu on tekitanud. Meie tsiviliseeritud lõunasöök Claphamis järtkus igati tsiviliseeritud veini degusteerimisega Plimrose Hilli'l, suurepärase vaatega Londonile. Jahedamaks kiskudes läksime lähimasse pubisse, ning tsiviliseeritus kadus Camdenis Proud Gallery's, kui meiega lisandus Anni. Kolm ilusat inimest jätkasid oma teekonda Fabricusse, kust peale teatud naistevahelist kismat (ja Anni, sina ja Asia) kella 6:30-ne ajal hommikul välja sai ronitud... Päike juba paistis. Tsiviliseeritud lõuna oli tasemel.
*
Kuna Profile on tore koht, sai sinna Pühapäeval tagasi mindud (Bank Holiday Weekend ikkagi ju). Tehtud mõned õlled, paar flirti ning hangitud Mario telefoni nr - jätkasid Ranno, Noelle ning Laurent oma teekonda Shadow Lounge'i. Polnud seal ammu käinud, ning, kui see nii kallis ei oleks, külastaks seda kohta vast tihedaminigi.
*
Esmaspäevane väljapuhkus ning teisiba jälle tööle, ning nii see elu-eluke veereb :)

Rütmist väljas

Tundub, et üleüldine tähteseis soodustab rütmist suuremaid ja väiksemaid väljumisi.
Seda nii globaalses (nagu näiteks südmused kodumaa pinnal), lokaalses (neljapäeva õhtune põleng mu kontori kõrval Ox streetil) kui ka isiklikus plaanis (millest kohe pikemalt natuke pajatan).

Reedene üsna viisakalt alanud Baieri pubi õhtu Kristina töövahetuse auks lõppes minu jaoks kell 9 ajal hommikul koju jõudmisega. Baieri pubi ja magama jäämise vahel olin luusinud mitmes Põhja-Londoni veidras pubis, Fabricus ning Asiaga St. Pauli katedraali juures kella kaheksa paiku siidrit joonud... Kõige selle juures on mulle kõige suuremaks üllatuseks fakt, et just Asiaga... Ma kardan seda poola naist tegelikult...



Laupäeval aga oli Mariini sünnipäev. Kohal olid kõik tähtsad tegelased ning eestlaslikult tagasihoidlikult alanud üritus sai eestlaslikult pidurdamatuks.
Kuna olen kirjutamiseks piisavalt laisk, siis ekspluateerin sündmuste edasiandmiseks natuke Kareli blogi, kust ülal olev pilt ka pärit on (ma loodan et ta ei pahanda :)
Tore oli igal juhul.