Küsimus: Kus on kurva kodu?
Vastus: Poolas
Tegelikult ka! Mina soovitaksin uurimusgrupil, kes Eesti Zibabwe ja muude eksootiliste riikidega õnnelike maade edetabelis tahaotsa lükkis, oma uurimustöö uuesti ja hoolikalt üle vaadata. Põhjus sellest, et poolakad ON kurvad. Nad ise rõhutavad seda pidevalt, kui omavahel räägivad. Õnnetud inimesed, tõepoolest.
Aga minul ei ole põhjust kurva-stada. Mina löötisin nädalavahetusel Oxfordis ning Camdenis ringi ega lasknud ennast millelgi nörritada.
Oxfordis oli muidkes kohalik Pride, mida oma silmaga kaemas sai käidud. Kohalikku marssi küll ei näinud, kuid päeva auks korraldatud üritusest sai küll osa võetud. Selline korralik simman oli teine. Karussell, suhkruvatt, kesisine muusika koledate dräägide esituses (loe maigutades). Nicki French oli ka muuseas laval (see tädi, kes ühel aastal Eurovisioonil põrus ja nüüd pisikestel lavadel pisikeste pedepoiste meeli lahutab), aga ma ise olin tema esinemise ajal WC-s.
Linn ise on meelidv ning sisuga. Kui ma seal kõrgharidust omandaksin, siis tõenäoliselt naudiksin oma olemist seal täiega. Vat nii.
Ja siis järjekordne laisk pühapäev. Minu lemmikpäev :) Seekord Camdenis eesmärgiga osta endale hunnik ilusaid riideid ning kott... ja ehk veel üht-teist-kolmandat, mis meeli erutab. Sain kolmenaelase vöö ning World Vibe CD. Päris hea on teine. Riided ja kott jäid seekord soetamata.
Siis sai veel At Pride Gallery (seekord mitte mingit seost paraadiga) katusel lebodatud, meeldiva seltskonna ning kanaburgeriga. Ohh elu-elu. Iga päev võiks olla pühapäev :)
Homme aga esmaspäev, tulemas on kõrgete temperatuuridega nädal ning selles vaimus tervitan oma EMA, homme oma juubelit tähistab. PALJU-PALJU-PALJU ÕNNE!!!!!
16 juuli, 2006
14 juuli, 2006
Töönädalast nr. 28
Järjekordne nädal on läinud nnnnagu-nnnnniuhhhti!
Esmaspäevast reedeni on üks väikene samm, kuhu mahub palju tööd, väsimust ja valu. Viimast sõna otseses mõttes.
Tundus, et viimane nädalavahetus lõi mu unegraafikule sellise põntsu, et suutsin ennast paika loksutada alles täna. Loomulikult olid mul imepärased visioonid sellest, kuidas ma iga päev otse töölt (või jõusaalist) koju lähen ning varakult ennast kotile sean. No ei õnnestunud kohe mitte. Teisipäeval olid kallid kollegid Leedust siin, ning kokkusulandumise eesmärgil oli tarvis nendega õhtust sööma minna ja kahtlasesse Soho rokibaari kahtlast briti underground rokibändi kuulama minna... kusjuures bänd oli päris hea... nii hea isegi, et ma nende nime enam ei mäleta. Ergo - kolmapäeval olin jälle väsinud nagu hooratud koll ja lisaks veel saabus külla migreen mis ennast neljapäevani minu peas vägagi mugavalt tundis. Polegi teist juba ammu tundnud...
Eile siis tegin triki ära, läksin kohe peale tööd koju ning sain magama päris mõistlikul ajal. Täna olin värske nagu kurk ning see tegi meele erksaks ning rõõmsaks.
Mu jõusaalimaaniast rääkides on mul selline tunne, et mu keha ei ole mu kalorite kaotamisest eriti vaimustuses. Väsimuse, töö ja peavalu kõrvalt olen leidnud aega õgida nagu rase naine. Ausõna, mu söögiisu on kolmekordistunud ning minu aju suudab mahutada tohutult palju mõtteid söögist. Isegi olen üllatunud. Huvitav mida Freud selle kohta küll ütleks.
Aga ma ei kurda... ei-ei... absoluutselt mitte, sest sellel nädalal õppisin, et magamine on üks parimaid tegevusi ning ma suudan mitte kade olla inimeste peale, kes neljapäeva õhtul kollegi viimast tööpäeva tähistades meeletult jõid ning lõbutsesid. Mina tundsin ennast täna hästi ja nemad mitte :D
Tervitused lähevad Eliisabeti saarelt Maarjamaale, kelle elanikud ühed õnnetumad maailmas on. Loodetavasti muudab võimalus alasti pargis alkoholi kaanida teid õnnelikemaks ning Eesti suudab nii mõnelegi Aafrika riigile 1:0 ära teha ja edetabelis paari pügala võrra tõusta.
Esmaspäevast reedeni on üks väikene samm, kuhu mahub palju tööd, väsimust ja valu. Viimast sõna otseses mõttes.
Tundus, et viimane nädalavahetus lõi mu unegraafikule sellise põntsu, et suutsin ennast paika loksutada alles täna. Loomulikult olid mul imepärased visioonid sellest, kuidas ma iga päev otse töölt (või jõusaalist) koju lähen ning varakult ennast kotile sean. No ei õnnestunud kohe mitte. Teisipäeval olid kallid kollegid Leedust siin, ning kokkusulandumise eesmärgil oli tarvis nendega õhtust sööma minna ja kahtlasesse Soho rokibaari kahtlast briti underground rokibändi kuulama minna... kusjuures bänd oli päris hea... nii hea isegi, et ma nende nime enam ei mäleta. Ergo - kolmapäeval olin jälle väsinud nagu hooratud koll ja lisaks veel saabus külla migreen mis ennast neljapäevani minu peas vägagi mugavalt tundis. Polegi teist juba ammu tundnud...
Eile siis tegin triki ära, läksin kohe peale tööd koju ning sain magama päris mõistlikul ajal. Täna olin värske nagu kurk ning see tegi meele erksaks ning rõõmsaks.
Mu jõusaalimaaniast rääkides on mul selline tunne, et mu keha ei ole mu kalorite kaotamisest eriti vaimustuses. Väsimuse, töö ja peavalu kõrvalt olen leidnud aega õgida nagu rase naine. Ausõna, mu söögiisu on kolmekordistunud ning minu aju suudab mahutada tohutult palju mõtteid söögist. Isegi olen üllatunud. Huvitav mida Freud selle kohta küll ütleks.
Aga ma ei kurda... ei-ei... absoluutselt mitte, sest sellel nädalal õppisin, et magamine on üks parimaid tegevusi ning ma suudan mitte kade olla inimeste peale, kes neljapäeva õhtul kollegi viimast tööpäeva tähistades meeletult jõid ning lõbutsesid. Mina tundsin ennast täna hästi ja nemad mitte :D
Tervitused lähevad Eliisabeti saarelt Maarjamaale, kelle elanikud ühed õnnetumad maailmas on. Loodetavasti muudab võimalus alasti pargis alkoholi kaanida teid õnnelikemaks ning Eesti suudab nii mõnelegi Aafrika riigile 1:0 ära teha ja edetabelis paari pügala võrra tõusta.
10 juuli, 2006
Maast linnas ja jalgpalli lõpust
Milline õnnistus on korraks linnast maale saada. Kohta, kus ei ole autosid, kus oravad pragistavad pähkleid ning jänkud põõsas paarituvad... ja nohh... kuulujutud räägivad, et mitte ainult jänkud ei mölla põõsas vaid... noh las ta olla, mina ei näinud ja teadlikult uurima ka ei läinud.
Ühesõnaga käisin eile Hamstead Heath'is. Suures-suures pargis, mis asetseb Põhja-Londonis. Ilm ei olnud esialgu küll suurem asi ning viimase aja kuumus on mind korralikult ära hellitanud. Ometigi oli kogu oleks seal nauditav. Avarad kodukootud maastikud käsikäes Lodr Of The Ringish tihedate metsadega ainult kiviviske kaugusel kesklinnast. Lisaks sellele veel karastav suplus tiigis, milles ei olnud kloorihaisugi.
Ja kõik see koos meeldiva seltkonna, järjekordse roséga ning kana-pasta salatiga, mida pidin sõrmedega sööma, kuna mingil hetkel otsustasin meeltesegaduses salatiga muretsetud kahvli minema visata.
Naturaalne ja orgaaniline... oehh.
Pilt by Karel
Ja siis tagasi linna, et seekordne jalgpalli hooaeg maha matta. Peied olid vinged, kuigi koos prantslastega itaallasi täis Sohos ringi käia ja oma kohta otsida, kus Allez Les Bleus! karjuda ei ole just kõige meeliülendavam (eriti kui minu "meeletut" jalgpalli huvi arvestades). Läks nagu läks ja hea et niigi läks. Itaallased võitsid, tegid terve öö läbi Londoni kesklinnas mürtsu ning täna oli ääretult rahulik linnas ringi liikuda.
Pilt by Karel
Oli järjekordne õnnestunud nädalavahetus, ning õppsin seda, et N2 buss läheb kohe Trafalgari lähedalt, ning kui juubeldavate itaallaste tõttu bussiliiklus ümber on suunatud saab natuke edasi minnes bussi peale, mis mind kohe ukse ette sõidutab. Ja lisaks sellele, et üks korralik noormes kannab endaga alati juukse geeli, vaha vms. kaasas, et peale ootamatut suplust oma uue soenduga pandav välja näha.
Nüüd olen aga väsinud ja tahan magada. Aga enne veel austan vingeid inimesi nagu nt. Anu Saagim, kes kuulu järgi oma Saare kodu õues hommikumantlisse mähitult Soomlaste peale karjus (õige kahh, mis nad siis trügivad meie õue peale kakerdama).
Head ööd!
Ühesõnaga käisin eile Hamstead Heath'is. Suures-suures pargis, mis asetseb Põhja-Londonis. Ilm ei olnud esialgu küll suurem asi ning viimase aja kuumus on mind korralikult ära hellitanud. Ometigi oli kogu oleks seal nauditav. Avarad kodukootud maastikud käsikäes Lodr Of The Ringish tihedate metsadega ainult kiviviske kaugusel kesklinnast. Lisaks sellele veel karastav suplus tiigis, milles ei olnud kloorihaisugi.
Ja kõik see koos meeldiva seltkonna, järjekordse roséga ning kana-pasta salatiga, mida pidin sõrmedega sööma, kuna mingil hetkel otsustasin meeltesegaduses salatiga muretsetud kahvli minema visata.
Naturaalne ja orgaaniline... oehh.
Pilt by Karel
Ja siis tagasi linna, et seekordne jalgpalli hooaeg maha matta. Peied olid vinged, kuigi koos prantslastega itaallasi täis Sohos ringi käia ja oma kohta otsida, kus Allez Les Bleus! karjuda ei ole just kõige meeliülendavam (eriti kui minu "meeletut" jalgpalli huvi arvestades). Läks nagu läks ja hea et niigi läks. Itaallased võitsid, tegid terve öö läbi Londoni kesklinnas mürtsu ning täna oli ääretult rahulik linnas ringi liikuda.
Pilt by Karel
Oli järjekordne õnnestunud nädalavahetus, ning õppsin seda, et N2 buss läheb kohe Trafalgari lähedalt, ning kui juubeldavate itaallaste tõttu bussiliiklus ümber on suunatud saab natuke edasi minnes bussi peale, mis mind kohe ukse ette sõidutab. Ja lisaks sellele, et üks korralik noormes kannab endaga alati juukse geeli, vaha vms. kaasas, et peale ootamatut suplust oma uue soenduga pandav välja näha.
Nüüd olen aga väsinud ja tahan magada. Aga enne veel austan vingeid inimesi nagu nt. Anu Saagim, kes kuulu järgi oma Saare kodu õues hommikumantlisse mähitult Soomlaste peale karjus (õige kahh, mis nad siis trügivad meie õue peale kakerdama).
Head ööd!
09 juuli, 2006
Kestvast nädalavahetusest
Pump it baby! Pump it!!
Ma käin nüüd jõusaalis ja ujumas. Tubli olen. Täna pidin jälle minema aga selgus et laupäeviti pannakse musklipumpamis asutus kell viis kinni, ning siis ei ole enam mõtet kell kaheksa ukse taha kraapima minna. Jälle targem.
Aga vahepeal on asjad ja elu nii kaugele läinud, et pea kogu Londonis elav Itaalia ja Prantsuse kogukond on ennast oma rahvuslippudesse mässinud ning ootavad himuralt homset. Eks siis paistab, kes jalgpalli karika koju toob ning kumb rahvusgrupp mööda tänavat paljalt ringi jooksb. Põnev-põnev.
Ise olen ma vahepeal rõõmu tundnud oma armsa Fire Stationi seltkonna. Kogu asi sai alguse sellest, kui neljapäeval Waterloo silla ääres rosed trimbatud sai. Jätkus kohtumine Reedel, kui Mad'i, Luigi ja Prue'ga Canary Warfi vallutades ning St. Paul'i lähistel mööda klubisid ringi tiirutades. Teele jäi ette muuseas ka koht, kus peeti Läti pidu. Oli selline imelik kusjuures. Koht oli urka moodi ning inimesed selles kuidagi... no nagu vanakooli kultuurimaja pidu oleks olnud.
Muljet aga avaldas Reflex oma stiilipuhta 80ndate stiili ning postiga, mille najal Prue'ga tantsides suure aplausi välja teenisime. Kraaps - kui eestlane ning pidevalt rääkiv austraallane kokku lasta... sünnib korralik ning sensuaalne postitants, mis ka professionaalid kadedaks ajavad. Ja samal ajal otsis pilk seda mulku, kust Olivia Newton John kohe-kohe välja kargab ning Xanadud laulma hakkab. Lõbus :)
Ja kogu jutu moraal on selles, et kui oled väsinud ning laupäevase õhtupooliku Kareli, Laurent'i ning Noelliga pargis ning Village's veedad, siis ei tasu N3 bussis magama jääda, kuna Herne Hillist öösel Brixtonisse tagasi saada on ilge nuhtlus!
Tervitused kõigile neile, kes üleval pool nimepidi ära märgitud sai!
Bless you all!
Ma käin nüüd jõusaalis ja ujumas. Tubli olen. Täna pidin jälle minema aga selgus et laupäeviti pannakse musklipumpamis asutus kell viis kinni, ning siis ei ole enam mõtet kell kaheksa ukse taha kraapima minna. Jälle targem.
Aga vahepeal on asjad ja elu nii kaugele läinud, et pea kogu Londonis elav Itaalia ja Prantsuse kogukond on ennast oma rahvuslippudesse mässinud ning ootavad himuralt homset. Eks siis paistab, kes jalgpalli karika koju toob ning kumb rahvusgrupp mööda tänavat paljalt ringi jooksb. Põnev-põnev.
Ise olen ma vahepeal rõõmu tundnud oma armsa Fire Stationi seltkonna. Kogu asi sai alguse sellest, kui neljapäeval Waterloo silla ääres rosed trimbatud sai. Jätkus kohtumine Reedel, kui Mad'i, Luigi ja Prue'ga Canary Warfi vallutades ning St. Paul'i lähistel mööda klubisid ringi tiirutades. Teele jäi ette muuseas ka koht, kus peeti Läti pidu. Oli selline imelik kusjuures. Koht oli urka moodi ning inimesed selles kuidagi... no nagu vanakooli kultuurimaja pidu oleks olnud.
Muljet aga avaldas Reflex oma stiilipuhta 80ndate stiili ning postiga, mille najal Prue'ga tantsides suure aplausi välja teenisime. Kraaps - kui eestlane ning pidevalt rääkiv austraallane kokku lasta... sünnib korralik ning sensuaalne postitants, mis ka professionaalid kadedaks ajavad. Ja samal ajal otsis pilk seda mulku, kust Olivia Newton John kohe-kohe välja kargab ning Xanadud laulma hakkab. Lõbus :)
Ja kogu jutu moraal on selles, et kui oled väsinud ning laupäevase õhtupooliku Kareli, Laurent'i ning Noelliga pargis ning Village's veedad, siis ei tasu N3 bussis magama jääda, kuna Herne Hillist öösel Brixtonisse tagasi saada on ilge nuhtlus!
Tervitused kõigile neile, kes üleval pool nimepidi ära märgitud sai!
Bless you all!
04 juuli, 2006
Kõigest, mis märkimist väärt
Ei, haigus ei murdnud mind maha ning viimase aja blogimisisu on olnud päris korralik. Aga mida sa blogid, kui viie rubla eest kuus ma korralikku WiFit siin ei saa.
Nohh, see selleks...
Jaanipäevast on juba nii palju möödas, et viinaviskamisest, lõkketusest ning jaanisneikidest ei olegi mõtet rääkida. Kuke ja Schmidtiga jalakeerutamisest Astorias ei ole ka enam midagi mainda... lõbus oli aga kui teatud kogus Smirnof Ice ikka niisama kehast läbi voolab, siis on natuke kurb ka.
Räägin parem sellest, kui tore on kui Londonis on lahedaid inimesi, kellega reedel kokku saada, Soho Square'il istuda ja shoppamisest rääkida. Siis suunduda edasi Degreesse, kus nelja naelaseid Mojitosid ja Bery Berry Iced Teasid kurgust alla valada. Ning kui aega üle jääb siis muljetada koledate inglise naiste ning kobedate, kuid tagumiketa inglise meeste üle. Anniga on alati lõbus.
Pilt by Karel
Tore on ka see, kui midagi korraldatake. Näiteks paraade, kus kõnnivad kõrvuti roosas aluspesus ning kortsus nahaga meesnaised, kuumad tuletõrjujad, kõhukad karutaadid ning nummid võrkpallurid ja see nimekiri võiks ausaltöeldes jätkuda ja jätkuda, sest kui lõpuks vihmavarjudega tantsivate kontorirottide kõrval Soho Square'i poole jalutasime käis minul pea sellest pillekraarist (või äkki kuumusest) ringi.
Pilt by Karel
Ja kui ka Sohos Square'il midagi vahvat korraldatakse, mis ilusaid mehepoegi kohale meelitab, siis seda parem. Silm puhkas... puhkas... :D. Õhtusöök itaalia buffe's valge veiniga, kiire baas viipekeelt, viimane drink Rupert Streetil... siis autoga otse ukse ette. Väga hästi korraldatud üritus indeed!
Eriti aga meeldivad mulle mu chill-grill pühapäevad, mis viimasel kolmel korral on mulle päris mokka mööda olnud. Ja-jahh ka need, kui ma lihtsalt kodus olin pesu pesin ja külmkappi koristasin. Seekord ajasin oma kondid siiski nelja seina vahelt välja, kuna ilm lihtsalt soosis seda. Sain hea vaate ja hea seltskonna osaliseks Oasis Health Clubi välibasseini ääres päikest võttes (mu outfit muidugi ei teinud mulle au... aga pruunim olen ikkagi nii et ei põe) ning tänasest olen selle klubi auväärt liige ja ostan endale homme ujumispüksid :D Vahepeatus Soho Square'il (tundub, et hea square on :) ) ning seejärel Eesti pidu vaheldumisi Gay Bingoga. Palju Eesti õlut... oh bliss... ning väääga väsitav esmaspäev.
Oli väärt nädalavahetus... oli küll... ja ma ei saa kedagi seekord selle eest nimeliselt tänama hakata, kuna list läheks liiga pikaks. Te teate ise, kes te mu nädalavahetuse meeletult toredaks muutsite :) Tähh
Nimeliselt tervitan seetõttu Äput, kuna ta on kollane ja tal on cool vanaema (paneb natuke geeni tehnoloogia imedele mõtlema kas pole?).
Nohh, see selleks...
Jaanipäevast on juba nii palju möödas, et viinaviskamisest, lõkketusest ning jaanisneikidest ei olegi mõtet rääkida. Kuke ja Schmidtiga jalakeerutamisest Astorias ei ole ka enam midagi mainda... lõbus oli aga kui teatud kogus Smirnof Ice ikka niisama kehast läbi voolab, siis on natuke kurb ka.
Räägin parem sellest, kui tore on kui Londonis on lahedaid inimesi, kellega reedel kokku saada, Soho Square'il istuda ja shoppamisest rääkida. Siis suunduda edasi Degreesse, kus nelja naelaseid Mojitosid ja Bery Berry Iced Teasid kurgust alla valada. Ning kui aega üle jääb siis muljetada koledate inglise naiste ning kobedate, kuid tagumiketa inglise meeste üle. Anniga on alati lõbus.
Pilt by Karel
Tore on ka see, kui midagi korraldatake. Näiteks paraade, kus kõnnivad kõrvuti roosas aluspesus ning kortsus nahaga meesnaised, kuumad tuletõrjujad, kõhukad karutaadid ning nummid võrkpallurid ja see nimekiri võiks ausaltöeldes jätkuda ja jätkuda, sest kui lõpuks vihmavarjudega tantsivate kontorirottide kõrval Soho Square'i poole jalutasime käis minul pea sellest pillekraarist (või äkki kuumusest) ringi.
Pilt by Karel
Ja kui ka Sohos Square'il midagi vahvat korraldatakse, mis ilusaid mehepoegi kohale meelitab, siis seda parem. Silm puhkas... puhkas... :D. Õhtusöök itaalia buffe's valge veiniga, kiire baas viipekeelt, viimane drink Rupert Streetil... siis autoga otse ukse ette. Väga hästi korraldatud üritus indeed!
Eriti aga meeldivad mulle mu chill-grill pühapäevad, mis viimasel kolmel korral on mulle päris mokka mööda olnud. Ja-jahh ka need, kui ma lihtsalt kodus olin pesu pesin ja külmkappi koristasin. Seekord ajasin oma kondid siiski nelja seina vahelt välja, kuna ilm lihtsalt soosis seda. Sain hea vaate ja hea seltskonna osaliseks Oasis Health Clubi välibasseini ääres päikest võttes (mu outfit muidugi ei teinud mulle au... aga pruunim olen ikkagi nii et ei põe) ning tänasest olen selle klubi auväärt liige ja ostan endale homme ujumispüksid :D Vahepeatus Soho Square'il (tundub, et hea square on :) ) ning seejärel Eesti pidu vaheldumisi Gay Bingoga. Palju Eesti õlut... oh bliss... ning väääga väsitav esmaspäev.
Oli väärt nädalavahetus... oli küll... ja ma ei saa kedagi seekord selle eest nimeliselt tänama hakata, kuna list läheks liiga pikaks. Te teate ise, kes te mu nädalavahetuse meeletult toredaks muutsite :) Tähh
Nimeliselt tervitan seetõttu Äput, kuna ta on kollane ja tal on cool vanaema (paneb natuke geeni tehnoloogia imedele mõtlema kas pole?).
Tellimine:
Postitused (Atom)
