Tähetolm

Kõigepealt kuulsin laulu ja nägin selle videot. Mõtlesin, et võib tore olla.
Eile jõudsin siis ka vaatama. Oli tõepoolest tore. Muinasjutt täpselt sellisena nagu see mulle meeldib. Tähed ja armastus, võimuahned printsid ja kurjad nõiad.
Kes oleks võinud arvata, et Robert DeNiro kergelt "Whoopsy" võib olla :)
Aww & Fuzzy all around!

Kuberner Terminaator

Kuigi Arnold on leekides osariigis tähtis mees, on kuidagi naljakas isegi ajalehest lugeda. "Thiis iis a biig träägedi wee aare gooing throough... Ii waas electeed to leead... not to reead".
Lihtsalt selline mõttelend käis läbi, kui täna järjekordset lugu California tulekahjust lugesin.

Maal

Kunagi kutsuti ja mina lükkasin edasi. Siis kutsuti uuesti ja miskit juhtus ja keegi läks kuhugile ära. Ja nii juba juunist saati.
Lõpuks saadi kokkuleppele ja 20. oktoobri päealõunal saadi Canterbury Westis kokku.
Agnes Raf olid endale vahepeal Canterbury lähedale maamaja üürinud. Avarad ja mägised karjamaad, värske õhk (asuõna, mitte kusagil ei olnud kangialuse uriini tunda), faasanid, vaikus... Ülimalt vajalik :).

-18

Et siis sellist ilma meil siin siis oodata:

Kus vannituba on?

Eile Gytise sünnipäevale minnes istus metroos, samas vagunis kus mina, hommikumantlis mees plätud jalas... läks vist kusagile hambaid pesema.

Kodukoha kaasiku website

Komistasin internetist eesti rahvariiete kohta pilte otsides (you don't wanna know)taolise lehekülje otsa ning olin imestunud, et kuidas ma ei tea nii paljudest kodukoha kaasiku kohtadest...
http://www.7is7.com/otto/estonia/
tegemist siis ühe rännumehe blogiga.

Komunikatsioon

Kaks korterit jagavat tuttavat suhtlevad Facebooki kaudu nii:
Mr. Austin:
The only problem is you being a big queeny cum stain in the bathroom taking ages trying to make yourself look pretty and knowing from the moment you started that it wont work and all that will happen is you walk out of that bathroom looking slightly greasier than you went in. There are some people that have proper jobs that need to shower in this flat.

Mr. Lucas:
Mr Austin,

We appreciate your comments regarding the situation as you see it. We have passed your suggestions on to our customer relations department and we will endeavour to respond within 5 working days. If you have not heard from us within that time, please call our 24 hour support line at 0800-fuck-wit,

Kindest regards,

Mr S J Lucas

Long time no see

another summer day, has come and gone away...
Ahhoi.
Mitte, et mul midagi vahepeal kirjutada ei oleks olnud, kuid laisk olen!
Sõber läks mehele, Eestis käisin ja juhtisin kruusateel autot, külastasin Brightonit ja olin muidu muhe. Laisk, aga muhe.
Üürike ja vihmane suvi on asendunud (tõenäoliselt) pikema ja vihmase sügisega. Ümbrus muutub kollasemaks ja lõhn pole enam endiselt suvine.
Nüüd aga luban muutuda virgemaks ja kirjutada tihedamini.

Laupäevane juhuslikkus

Laupäevane megailm ja mu puhanud kondid ei andnud mulle muud võimalust kui ühineda Kareli ja Gytisega St. James pargis ning päikesetoolil kassina mõnuleda.
Laupäev tõi endaga peale ilusa ilma ja cava kaasa ka inimese, keda ma ei olnud pea neli aastat näinud ning keda ma mitte just unustanud olin, kuid keda ma mitte kunagi väga enam näha ei lootnud.
Gideon pidas samas pargis sünnipäeva ning... mulle meeldis see juhuslik taaskohtumine.
(plit by Karel

Pikim põdemine Carlo sünnipäevaga

Kell 6 ennast kusagilt Hackneyst koju surada ei olnudki see kõige suurem probleem. Probleem oli ärgata ning siis edasi elada... Tervemaks sain peale suurt doosi friikartuleid. Selge paranemine algas aga kella 8 ajal õhtul, kui läksin Ethani sõbra Carlo sünnipäevale Profile'i.
Hoolimata meeldivatest kamraadidest enda ümber andsin sellel õhtul varakult alla ning magasin kodus pikalt ja korralikult.

2. lend lahkujaid

Kui mõne nädala eest teatati, et teine sats töölt lahkujaid saab oma kräu neljapäeval 2. augustil olid kõik elevil. Kui lubatud kuupäev kohale jõudis olid kõik kihevil. Olgugi, et Blue Post ei ole just see kõige eksklusiivsem koht, kus midagi tähtsat ning erilist teha (õigupoolest on see see koht, kus emmteeveelased üsna sageli ja tähtpäevata oma painte ja veintse alla neelavad), oli kogu üritus siiski juba seltskonna pärast vägagi lõbus. Kogu üritus kandus veel pikkadesse öötundidesse lõppedes kell 6 hommuikul kusagil Hackneys...

1. x Brighton

Keegi helistas kellelegi ja keegi kontakteerus kellegi kolmandaga ja mul ei olnud midagi teha. Kokku saime kõik Brightonis. Minu esimene kord selles linnas möödus koos Kareli ja Gytisega ning oli üldjoontes tuuline. Seega eriti linna ringvaateid ega suuremaid kultuurilisi programme ei toimunud. Küll aga sai joodud kohalikes baarides õlut ning söödud uskumatult head Tuunikala baguetti... uskumatult odav oli... koli või lõunarannikule!

Camden Brawl ja fotokunst

20. Juuli Camdeni möllust on parajalt aega möödas... pea 9 päeva juba.
Põhimõtteliselt oli lugu nii, et Asja teatas ühel hetkel e-maili teel, et kahekümnendamal juulikuu päeval koondame väed ning paneme Camdeni poole ajama. Tegimegi täpselt nii, ning veetsin ühe mõnusa reede õhtu/öö koos praeguste ja endiste töökaaslastega ning nende sõpradega Proud Gallery's. Hea koht on.
Üllatavalt hea tervisega järgmise päeva veetsin koos Anniga mööda linna ringi jalutades ning fotomaagiat tehes... Anni :) Ootan seda pilti koos õllega, mis Covent Gardenis tehtud sai ;)

Uudishimur

Uudishimu tapab kasse ja mina mängin jälle küünlaleegiga.
Lihtsalt selleks, et järele uurida, millal see karv siis ikka heleda leegiga süttib ning ma kräunudes oma järjekordse elu kaotan.
Tjahh, on olemas inimlikke lollusi, millest lihtsalt ei õpita.

Piknik Hampsteadis

Ethan kuulutas nädala alguses Facebooki kaudu välja pikniku Hapsteadis.
Piknik toimus laupäeval, algusega kell 14:00 Kenwood Residence'i ees.
Oli veini, oli snäkke ja võileibu. Oli lendav taldrik, pesapalli kurikas ja pall, ameerika jalgpall ning kriketi varustus.
Söödi, joosti ringi, suheldi ja oldi muidu suvised. Ühel harval päikesepaistelisel päeval ju võib niimoodi käituda ju :)

Tallinnas 11.-18.09.2007

Oh boy-oh boy-oh boy!
Elevust igasse suunda ja koikjale! Kuhjaga!
Sattusin mingil imepohjusel lappama Easy Jeti kodukat ja leidsin £50 eest edasi-tagasi piletid Tallinnasse.
Hold on to your pants boys & girls, I'm coming home for a week in September!

Mrs. McGregor

Võttis (kõigest) kolm kuud aega, et transportida oma viimased asjad Ethani juurest Kenningtoni.
Ilm oli ilus ning Ethan ja David olid otsustanud minna Chelmsford'i päikese alla lõunatama. Ühinesin.
Istusime maha, sõime ning siis ta tuli... "Grand example of Britishness" - Mrs. McGregor. Daam lähenes meile oma kraaksuval häälel palvega "pläru" osta. Meie vastus - ei ole kellegil meist sellist asja - ei meeldinud talle. Daam taarus graatsiliselt meie laua ümber edasi ning üritas suvalistest roppudest sõnadest lauset moodustada. Vahetati viisakusi, anti lubadusi nina murda ning saadeti lahkesti teiseteist... p****e.
Ometigi ei suutnud see intsident meie lõunat rikkuda. Pigem lisas päeva elevust.

Päike?

Reede õhtuks oli taevas selginenud ning taevas säras mingi tundmatu kollane objekt, mis pani silmi kissitama... päike vist...

Rahustab mu närvi...

Hmm... täna on terve päeva mu peas keerelnud üks ja see sama laul. Tuleneb see ilmast? Minu üleüldisest emotsionaalsest seisundist? Faktist, et eeslid tapavad rohkem inimesi kui lennuõnnetused? Ma ei ole päris kindel, aga mulle meeldib, et see lugu mu peas keerleb ja üks fraas sellest kõlab nii:
"Seitse surmapattu,
vihm on lakkamatu.
Juba seitsmes päev... sajab.
Rahustab mu närvi,
seitse spektri värvi - vikerkaar..."
(Tõnis Mägi - Vikerkaar)

Laulupidu

Interneti ajastu on maru!
Vaatan praegu ETV kaudu X Noorte Laulupeo ülekannet ja tunnen ennast igati eestlasena.
Lahe :)
Järgmisel aastal peaks kindlasti koju üldpidu kaema minema.

Pilt by Postimees

Londoni uhkus 2007

Olen järjekordselt veendunud, et planeerimine on üks ülimalt mõttetu tegevus. Juuni viimasel päeval pidin minema Agnesega Wokingusse. Jäin aga hoopis vihmasesse Londonisse ja läksid Pride'i kaema.
Noelle kamandas mind kella neljaks Trafalgar Square'ile jäädes ise Jaime'iga tund aega hiljaks. Trafalgar Square ei pakkunud oma massi ja laval toimuvaga oluliselt suurt elamust. Soho oli rahvast täis ning vihma kallas nagu oavarrest. Soho Square'ile sisse saajate mass oli meeletu ning vihma ikka kallas.

Kui Laurent ja David lõpuks Profile'i jõudsid hakkas ka minu tuju rohkem ülesse minema ning tagasi Soho Square'ile minnes oli juba pidu minus eneses suuremaid pöördeid võtmas. Vihm ei tundunudki enam nii hull ning maad katnud mudamass oli üks lõbusamaid pindu mida tallata.
Üleüldine hinnang - eelmine aasta oli parem, kuid ega sellelgi midagi viga ei olnud, kuna seltskond oli super :)

Brothers & Sisters

Kas maailm on uueks "Dünastiaks" või "Dallaseks" valmis?
Vaadates teisipäeva õhtul Channel 4-st kolmandat osa 2006. aastal USA-s valminud sarjast "Brothers & Sisters" julgeksin ma öelda, et mina küll olen. Andke mulle Sally Field ja Calista Flockhart ning visake sinna juurde üks suht nägus gay advokaat ning mina olengi sinu "lowbrow" gay publik.
Bring it on!

Hõissa Pulmad!

Sõber Aigar sattus Kadriorus peale romantilisele vene pulmale...
Hõissaaaa :)

Mis asi see on seal väljas?

Ei teagi, kas see on selle pärast, et on Wibledon või et kodus toimub noorte laulu- ja tantsupidu, aga mis krdi ilm see seal väljas on???

West End Live & Jaaniko

Laupäeval koondusid erinevad West Endi teatrid ning muud West Endiga seotud huvitegevused Leicester Square'ile ning andsid tasuta kontserdi "West End Live". Tegelikult huvitas mind ennekõike "Lord Of The Rings'i" ning "Dirty Dancingu" etteaste. Kuid kuna need mõlemad olid programmis kella 12-nest, siis ma nende nautlemisele ei jõudnud (kell 12:11 tulin dushi alt välja).
Küll aga nägin ära Mamma Mia bloki lõpu, kesise Chicago presentatsiooni ning palju kiidetud Avenue Q. Viimane tundub olevat West Endi popim ja armastatum muusikal, kuna rahvas viskas terve ettaste ajal saltosid ning aplodeeris rajult. Kuidas sa siis ei aplodeeri, kui laulud kannavad pealkirju "If You Were Gay" ja "Everyone's A Little Bit Racist"
*

Reigo käis Londonis ning kuna oli Jaanipäev tuli midagi ette võtta. Sven pani Janno fakti ette, et grillimis fest toimub tema kirikuaias. Ostsin Tescost liha, võtsin Reigo kaenlasse ning läksin kohale. Grill oli. Sven, Gytis, Karel ja Janno olid. Jaanipäevale kohaselt oli olemas ka raju vihm ja pudel viina. Igati edukas Jaaniko lõppes minu jaoks peale nelja kui ennast G-A-Y Late'ist koju lohistasin (jessas kui ammu ei olnud seal käinud).

Eelarveldamine

Kuu alguse eksperiment "£4 päevaeelarve kaheks nädalaks" andis mulle korraliku obaduse kuklasse ja psühholoogiasse.
Panin oma sissetulekud ja kohustuslikud väljaminekud ekseli tabelisse ja lõin endale korraliku distsipliini oma raha kulutamises ja säästmises.
Umbes-täpselt nii nagu igavad inimesed seda teevad. Esimese 5-päevaga on see igatahes ennast igati õigustanud.

Marko Londonis

Pühapäev tõi endaga kaasa palju toredaid müügiinimesi baltimaade MTV-st.
Ma polnud Markot 6 kuud näinud ning kui ta Picadilly Circusel minu poole jalutas oli selline tunne nagu jalutaks ta seal iga päev ning saaksime igal õhtul niimoodi keset Londoni linna kokku. Kuidagi väga hubane oli.
Peale kahte pudelit veini sai muidugi ka teatud mängureeglid jälle paika pandud, ning loodetavasti suutsin teda veenda ennast siia lohistama... nii pikemaks ajaks.
Seniks aga oleme mõlemad omandanud singel'i staatuse...

Sveniga teatris

Svenska käis eelmisel nädalavahetusel Londonis ja ööbis minu juures. Loodetavasti oli tal siin tore, vaatamata sellele, et me tegelikult öösiti väga tihti kokku ei saanudki...
Küll aga käisin ma Sveni mahitusel oma aastase siinoleku jooksul teist korda teatris. Etenduseks oli "Väike Õuduste Pood" ning minu review sellele on igati positiivne. Kuigi-kuigi... vinguks ka, aga ainult natukene - servast.
Kohati jäi lihtsalt mulje, et lavastaja oli osade tseenide paika panemisel tukastanud, ning näitleja seisis keset lava kuidagi nõutult ja tegevuseta. Selles suhtes pluss pinktid Malviusele, kes tüki mitu head aastat tagasi Tallinnas lavastas.
Aga Svenskaga on alati tore ja meeldiv :)

1. lend lahkujaid

Neljapäeval (see oli siis 14. juunil) korraldas MTV oma esimese satsi lahkujatele Mashis ärasaatmispeo. Kohal oli inimesi, kelle olemasolust mul õrna aimugi ei olnud. Üks firma, palju võõraid inimesi, kes midagi tähtsat teevad/tegid ning nelja tunniga joodi £7000 eelarvega baar tilgatuks.

Nõme tass

Kas saab veel nõmedamat tassi kakao joomiseks olla?

There something about Charlotte

Hah :)
Tundub, et Charlotte on Kariibidelt tagasi.
Tana kurtis uhke papa liftis oma kolleegidele, et tema 15-aastasel tytrel on habi, kui issi ta mingi labase Jaaguariga kooli viib.

Mul jalle mokk tollakil...

Eksperiment

Eksperiment kaks nädalat £4 eelarvega on tõestanud, et tegelikult saab justkui hakkama küll. Nädal aega on veel minna, kuid olen märganud, et elu võimalikkus sellise rahasummaga on siiski võimalik.
Võtta rahulikult, kaaluda väljaminekuid sendise täpsusega ning, voila, hing jääb sisse. Rohkem selliseid eksperimente ei korralda, sest nii olla on liiga ebameeldiv.
Järmine reede - ootan sind kannatamatult!

Kui aju puhkab

Reedeõhtune ekspompt pinting jättis jälje minu tervesse laupäeva. Aju protesteeris ning keeldus absoluutselt igasugusest koostööst minuga. Suurema osa Soho Square'il veedetud ajast vaatasin osavalt enda ette ja õõtsutasin ennast edasi-tagasi. Sellega sain suurepäraselt hakkama.
Teatud suraka andis mulle telefoni kõne Vilniusest: "Hello Ranno! We have no feed!"
No feed... no feed... oh... Rock AM Ring! Olen Standbys! Meil on live! Jee... No feed... no jee... nooo... this is bad! Aju hakkas õnneks tööle ja nii palju kui minust sõltus sain korda ajada ning asjalik olla. Isegi Noelle oli impresseeritud, kui oma paberitega mööda Soho Square'i ringi uhasin.

Just 1 pint...

"Would you fancy a pint?" küsis Stu, kui reedene tööpäev lõppema hakkas.
"I don't know... maybe just one... After all I did get a payrise...".
Kella nelja ajal hommikul lohistas Anni mu Camdenist enda juurde Putney'sse, kus teve järmise päeva Futuramat vaatasin ja kõrre kaudu siidrit sisse imesin, et parem hakkaks. Hakkas küll.

Dialoog

Kontori 7. korrusel on miski finantsfirma. Sööridest ja mädämitest pintsaklipslased lähevad liftiga tööle ja vaatavad emm-tee-vee teksades töötajaid viltuse pilguga.
Omavahel räägivad nad nii -
Söör: "My daugter Charlotte is going to class field trip next week."
Mädäm: "Really! Where to?"
Söör: "To St. Lucia."
Ranno (thinking): "Oh... right on then... Cute! Mina käisin Kuremäel ükskord... Ok. Pariisis ja Yorkis ka... aga ikkagi... Klassieksursioon Kariibidel... nice touch!"

Külm ilm & Õhtusöök Ethani juures

Väljas on nii külm, kole ja vihmane, et see ei ole isegi enam naljakas mitte... Kaks kampsunit ja villasokid ajavad asja ära ja teevad olemise talutavaks. Kuuldavasti ootab Briti saari ees selle aasta kuumim suvi. Ootan kannatamatult.
*
Eile kuulus mu originaalsesse päevaplaani voodis vedelemine ja mitte millegiga tegelemine. Mu graafik löödi Ethani poolt brutaalselt segamini, kui ta mind enda juurde õhtusöögile kutsus. Kareli ja Gitise kutsus ka. Ja siis veel ühe oma sõbra Lõuna-Aafrikast.
Söök oli hea, seltskond oli hea, youtube lahutas meelt.

BD joogid

Sellel aastal tundisd sõbrad- tuttavad üsna suurt huvi teemal minu vanemaks saamise tähistamine. Ajasingi siis Laupäeval kõik keskpõrandale kokku ja kutsusin huvilised kella 8ks Profile'i drinkidele. Kohale tulid pea kõik keda teavitatud ning natuke lisakski. Kõigil oli kellega suhelda ja suhestuda ning olekut võib pidada igati õnnestunuks.
Pluss... mul on on nüüd oma kaamera :)

Barcelona 7 (kodutee)

Kell 5:25 hommikul olin juba Sants-Estació peaaegu tühjas ootesaalis ning vaatasin nõutu näoga informatsioonivaeseid tabloosid ning suletud kassasid...
Olin eelnevalt järgi uurinud, et Catalunya Express väljub Reusi kell 6:15 ja jõuab kohale 7:54. Piisav aeg, et lennujaama jõuda. Piisav ka selleks, et ming närviliseks muuta. U. 45 minutit varuaega on minu jaoks suhteliselt minimaalne.
Mitte ühtegi rongi ei välju 6:15... hmm... ärevus... Hispaania keelt valdavatelt jaama turvameestelt (üks kiitles, et oskab puhtalt ka katalaani keelt, kuid tol hetkel ei osanud ma sellest lisainformatsioonist eriti vaimustuda) sain teada, et rong siiski väljub, kuid kell 6:33. Ok, seegi hea. Varuaeg kahaneb, kuid peaks siiski jõudma.
6:12 - Kassad endiselt suletud... Paanika! Krt... kuidas ma nii loll võisin olla, et eelneval päeval mitte oma piletit välja osta! Manana imes nädala jooksul täiesti endasse ja reaalsuse laks vastu nägu tundus külmem kui jää.
6:15 - Kassad avati. Rong Reusi väljub kell 6:33 platvormilt 5. Uhhhh....
6:33 - Rong Reusi väljus koos minuga kell 6:33 platvormilt 5. Level 1 completed!
7:54 - Rong peatus Tarragonas. Loogiline, 6:33 väljunud rong ei sõida ju 6:15 mitte väljunud rongiga ühes graafikus. Loen vaheldumisi raamatut, kiikan aknast välja ja kuulan teraselt võõras keeles teateid, üritades tabada lauset "Proximo estación, Reus" (teadustaja räägib pisut rohkem kui vaja oleks).
8:10 - Rong saabus Reusi raudteejaama. Check in'i lõpuni jäänud u. 35 minutit. Buss lennujaama maksab 2 EURi ja sõidab sinna u. 10 minutit. Bussi pole... pekki... Sain taksojuhiga kaubale, et ta viskab mu 17 EURi eest lennujaama. Rip off? Võimalik. Kuid mul ei olnud aega ega tahtmist kaubelda. Jooksin lähima pagaautomaadi juurde ja võtsin eelarve välise summa välja. Level 2 completed!
8:30 - Lennujaam. Check in'i lõpuni u. 15 minutit. Olen järjekorras viimane. Kott kaalus 14,5 kilo (lubatud 15). Kõik ok. Väike ja formaalne turvakontroll ja ootesaal koos pudeli vee ja võileivaga.
9:45 - Väljus lend suunal Reus-Stansted minuga pardal.
11:45 - Seisin oma kodinatega Stanstedi terminali ees ja tegin suitsu. Level 3 completed! Game Over!
*
Suur aitähh Silverile vastuvõtmise ja Annile kaamera eest!
Puhkus oli viimasepeal!

Barcelona 6

Viimane Barca päev algas sellega, et seadsin oma sammud £6.99 muretsetud reisijuht-raamatus palju kiidetud Casa Milla poole. Tõsi ta on, et maja erineb suuresti muust linna tänavaarhitektuurist, kuid kui ma ei oleks märganud hoone ees seisvat turistide massi, oleksin tõenäoliselt sellest mööda jalutanud. Võimalus jääb, et kui ma leidnuks viitsimist ennast majja sisse pressinud oleksin saanud suurema kogemuse, kuid peale Montjuic'i oli mind liiga ülesse haibitud välisilmega natuke raske rabada. Vaatan selle maja kunagi manana uuesti üle.

Jalutasin edasi ning võtsin suuna Parc Güell'ile. Antonio Gaudi poolt loodud kompleks oma voolavusega avaldas muljet. Muljet avaldas ka turistide voog, mis seal oli. Pidevalt ees tuterdavaid hallipäiseid Ida-Saksa turiste olid kõik kohad täis. Aeg-ajalt tuli mul kasutada erinevaid ja kuidagi hästi ära peidetud teppe, et ühest kohast teise jõuda. See aga oli igati abiks, kuna tõenäoliselt nägin kogu pargi välisilmet nii nagu aeglased vanurid ja muidu uisa-päisa ringi jooksvad turistid seda ei näe. Park on ehitatud mäele, ning kuna mägedes olek tekitab minus automaatse soovi tippu jõuda siis sinna ka jõudsin (või vähemalt nii kõrgele, kuni see uudishimulikele reisijatele võimalikuks tehti). Linn jälle peo peal, seekord teise nurga alt. Nimetame siis seda "Hr. Haraka" vaatevinkliks :).

Tabades ära, et tegemist on siiski linnaga, mis asub suhteliselt jala läbikäidaval territooriumil kõndisingi mäe otsast alla vanalinna, et kokku saada Marjuga, kes Barcelonasse aprilli lõpus maandus ja plaanib seal natuke aega oma elust veeta.
Kuna mul pole siin eriti võimalust merd ja randa nautida ajasin plika endaga päikest võtma. Võtsime seni kuni pilved päikesele ette tulid ja liikusime linna tagasi. Natuke siidrit ka ja siis "koju" pakkima ja Silveri töölaaslasest sõbra Fredericu valmistatud pastat sööma.
Äratus Reusi lennujaama tagasiminekuks 04:30 AM.

Barcelona 5

Esmaspäeva hommikune paduvihmasadu tõmbas sõna otseses mõttes minu randamineku plaanile vee peale.
Panin oma pea kokku ning päikese väljatulekuga sain idee ronida mäkke nimega Montjuic. Ega ma ausalt öeldes ei osanudki midagi sealt oodata ega leida. Minu 6.99 naela eest hangitud reisijuht oli selle paiga koha pealt üsna napisõnaline.

Kui on soovi võib sinna mäkke köisraudtee abil kohale jõuda. Aga kui on tahtmist, võhma ja tublisid tuharalihaseid, siis ka oma kondiauru jõul. Kuna minul oli tahtmist rohkem kui soovi tegin läbi tippuronimise tuuri, mis pakkus erinevaid vaateid ülithedalt täis ehitatud linnale ning aedu ja pargikesi absoluutselt igale maitsele. Mäest ülesse ronimine tähendab alati seda, et kunagi jõutakse ka tippu. Montjuic'i tipus asub (täpselt nii nagu kõik kaardid ka näitasid) mäenimeline tsidadel, kust avanevad maksimumvaated überkaudsele. Minusuguse tuima inimese võttis sealt avanev pilt päris kihevile :)

Mäest alla minek oli mu isiklikes plaanides päädinud kindla eesmärgiga jõuda Kataloonia uhke arhitektuuriga kunstimuuseumi territooriumile. Tee oli lihtne ja üsna sirgjooneline, kuid sinna jõudmine, tuli välja, osutus päris kaootiliseks. Kaootilseks selles mõttes, et iga kord kui hakkasin ennast hellitama kindla suunaga, hoomas mu silm midagi, mida oli tarvis koheselt kaema-katsuma-nuusutama minna. Oli selleks siis allee, skulptuur või lillepõõsas... kõik tundus oluline.

Läbi mitmete haakide, kurvide ja treppide jõudsin lõpuks eesmärgini Museu Nacional d'Art de Catalunya oli ehitisena päratult suur ja minu jaoks igati väärt seda, et sinna jõuda!

Peale ligi neljatunnist mägiturnimist võtsin ma lõpuks suuna ranna poole. Koukisin kõrva tagant välja Silveri soovituse mitte minna Barceloneta randadesse vaid võtta suund olümpia küla poole. Tõesti, seal oli rand ja see oli igas mõttes nägusam, kui see mis jahidadama taga kesklinnale lähemal oli.

Tuul oli tugev ja laine möllas, kuid see oli pigem abiks kui kahjuks. Liival lebades, sinist merd ja päikest hoomates tunned, et elujanu annavadki just sellised pisikesed momendud, kus mured on kaugel. Sinul ei jää muud üle, kui need hetked avasüli vastu võtta, endasse immutada ja nendest rõõmu tunda.
Viva la Catalunya :)

Ja selle sissekande lõpuks - jah, ma olen ikka siin! Selle tõestuseks üks sooloturistile kohane digikaamera ajastu ime - pilt iseendast :)

Barcelona 4 (Sitges)

Pühapäev (ühtlasi ka minu esine päev aasta vanemana)möödus Sitges'is (u. pooletunnine ja 2.50 Eurone rongireis Barcelonast).

Tegemist paigaga, kus rand on peene liivaga kaetud, tänava moodustavad imetoredad vahemere majad ja kuhu A. Kivirähki "Rehepapist" tuntud rumal sulane Jaan hea meelega ennast lebama sätiks. Just nii nagu tema seda teinud oleks sättin ka mina ennast Silveriga liivale lebotama ja hakkasime elu nautlema. Esialgne paksu võitu pilveriba taandus, ning sini-sinisest taevast sirav päike tekitas minu õrnas põhjamaa nahas otsekohese protesti, mis sai ohtra päikesekreemiga rahuldatud.

Piisav lebotamine tekitab alati tunde, et tuleks liikuda - liikusime... kõndisime siin-seal-kolmandas kohas. Poolnudistide rand ei pakkunud just kõige paremat vaatepilti - ülekaalus ja -vanuses mehed mängisid sulgpalli, nii et kõik rippus ja lapedas.
Aga see-eest oli lõunasöök ühes baaris väga meeldiv ning painajalik sulgpallimäng ununes peoga pühitult.
Mõnus... Mõnus... Mõnus.

Barcelona 3

Reede ja laupäev sai pühendatud ööelu eksploorimisele.
Kella 9 paiku ladusime joogid lauale, Silveri sõbrad tulid külla ja nädalavahetus algas.

Parajal kellaajal sai suundutud Arenasse. Nii paljukest kui ma mäletan oli tegeimist... parajalt huvitava kohaga ja parajalt huvitavate inimestega. Wild dancingut, mingit moodi tagasi koju jõudmist ning laupäeva päev läks vaikselt ja tubli pohmelust põdedes.
Kui päike oli loojunud ja olek paranenud võtsime jälle sabad selga ning suundusime Dietrichisse. Mõnus baar mõnusa muusikaga ning eriti vinge valgustatud siseaiaga. Sealt edasi Salvationisse. Silveri sõnutsi kahe saaliga (sinine Cool aj punane Hot") lihaturg osutus tunduvalt normaalsemaks, ning korjasin sealt isegi nii mõnegi komplimendi. Ööelu eksploorimise projekti võib pidada õnnestunuks :)

Barcelona 2

Nii-siis.
Kui eile sai linnas ninaga õhku sisse veetud, siis täna võtsin natuke suuremalt ette.
Vabatahtlikult ja ilma igasuguse kiunumiseta olin ma kell 8 hommikul üleval. Ilm oli super ja mina tegin ennast ilmale vastavalt sama superiks... jahh tundus, et isegi see on võimalik! :D
Metrooga kesklinna ja mööda Las Ramblast alla mere poole.
Mu päevaplaan nägi esimese asjana ette rannas lösutamist. Tuleb tunnistada, et Barcelona rannad on oma kuulsusetuse auga välja teeninud (vähemalt, mina polnud linna enda randadest oluliselt palju kuulnud). Liiv on suhteliselt tume ja... üldse kuidagi muljevaba.

Kuna Silver ei soovitanud mul esimese hooga üle tunni aja päikese käes vedeleda, asutasin ennast peale 60-minutit Parc de la Ciutadella poole teele. Park on aus. Koos Kataloonia valitsushoone ja uhkete treppide ja purskkaevudega. Traavisin seal natuke ringi ja otsustasin minna vana linna turnima. Barri Gotic... I like... oh yes I like! Muy Bien!!!

Kitsad tänavad ja rahulik õhkkond, mis mind lõpuks täiesti endasse imes ning Manana inimeseks muutis. Liikumistempo aeglustus ja üleüldine olek muutus väga löötivaks (mulle endiselt meeldib see sõna). Igal usinamal inimesel tõenäoliselt lööks taoline chill alguses silme eest mustaks ja ta võitleks selle rahulikkuse vastu, kus midagi tegema ei pea... aga ärge võidelge! See hakkab meeldima! Kindlapeale hakkab! :)
Eriti meeldib see siis, kui jood õlut, sööd seeni (shampinjone!!) ja kuuma baguetti ning head loed head raamatut ukrainlastest ja traktoritest (NB! kehtib ainult sooloreisijate puhul!)

Ja tõestamaks, et ma ikka ise kohal olen ega kopipeisti kellegi teise reisipäevikut, tegin ka endast pilti - isegi palm kasvab peast välja... sooloturisti kompleks :)

Barcelona 1

Üsna ja hoolsana saabusin ma kolmapäeval Stanstedi paar tundi eeldatust ja oodatust varem. Reis oli alanud... ootamisega. Ootasin, et saada tehtud check in, ootasin, et minna väravasse, ootasin, et minna lennukisse... Lend ise läks kenasti. Lugesin terve tee lennujaamast ostetud raamatud "A Short History of Tractors in Ukrainian" ja 15 minutit enne 22-te maandusin Reusis.
Passikontrolli ei olnud ning oma koti sain kätte kolmandana.
Buss mis ühendas Reusi ja Barcelonat oli olemas ning selles üksinda pea kaks tundi loksudes jõudsingi enne napilt enne südaööd kohale. Silver oli vastas ning etapp 1 edukalt sooritatud - olin kohal.

Kultuuri ei tulnud väga kaua oodata, kuna see vahtis mulle metroojaamast väljudes ja Silveri juures kotte maha pannes kohe aknast vastu.



Esimene päev möödus ninaga õhku vedades. Sillu vedas mu Las Rablasse ja Port Villasse. Kuna ta ennast ise väga hästi ei tundnudud läks ta ise koju ennast ravima, samal ajal kui mina rannajoone, vanalinna ja muidu linnaga tutvust tegin. Teab mis kaelamurdvalt keerulise metropoliga tegu ei ole. Punktist A punti B jõuab ilma suurema peamurdmiseta. Minusugusele vaegorienteerujale on see ainult suur rõõm :) Mis sest, et ma iseseisvalt esimese hooga ta kodust kaarega mööda tuhisesin :)

Euro lõpp, E One, Putney & Primark

Laupäeval sai siis mindud taas Janno juurde ning Eurovisioonile kriips peale tõmmatud. Soomlased said kahtlemata vinge shouga hakkama, ning nende algus oli parim, mis ma peale Stockholmi 2000 näinud olen.
Sealt edasi läks kuni lõpuni kõik allamäge.
Õnnitlused siis Serbiale... et nagu Miss Mõttes 2007? Soomlastest ja Sakslastest oli siiralt kahju... aga mis sa ära teed.
Peale visooni hüppasime läbi lähedasest pedebaarist E One, mis ei väärinud mitte mingil juhul oma lippu ukse kohal. Inimesi oli igat sorti, chavid ja chavettid ruulisid, ning ühe (Leedu või Läti emma-kumma) professionaalse (nimetame seda siis nii) tantsijannaga oleks mul peaaegu käsikähmluseks läinud. No, aga mida sa siis tantsid, kui jalad ei kanna! Muidugi on naljakas ja ajab kõva häälega naerma!
*
Eile sain Anniga kokku ja käisin esimest korda elus Putney's. Meeletult toredad jutuajamised elust enesest ning tuleb tunnistada, et neiu nägi parim välja, mis ma teda siiani tundnud olen! Well done! :) Ja aitähh kaamera eest! Nagu lubatud, hoian seda nii nagu... ee... lubatud sai :)
*
Täna käisin natuke shoppamas - Primark on pood, mille on saatan ise oma kätega valmistanud!
Odavad hinnad... oooodaaavaaaad... Läksin sinna paari T-särki vaatama... tulin välja suure kotiga... mitte ühtegi T-särki, aga muud toredat küll.
*
Homme Barcelonasse Sillule külla :) Can't wait!

Suur E Eurovisioonile!

Ja nyyd yks suur-suur E muusika prygimaele - EUROVISIOONILE!

Yritus, mis kunagi mulle suurel hulgal roomu ja lobu pakkus, on nyyd muutunud minu jaoks yheks suureks hoomamatuks audivisuaalseks korralageduseks, mille peal oma kyynilisi hambaid teritada ja kriitikameelt arendada... Eks lamajat ole ikka hea lyya.

Selle aastane semifinaal sai ara vaadataud Janno juures koos Kareli ning hiljem saabunud Anni, Sveni ning viimase paevitunud sobraga Taanist (vist).

Lava oli viimasepeal ja ohtujuhidki tundusid igati sympaatsed.

Ning siis hakkasid lava taitma erinevate riikide lauludelegatsioonid... yks muljevabam kui teine... Igale laulule oli lisatud ohtralt tantsu, tralli ning tulevarki. DJ Bobo (keda nii Karel kui ka Anni juba ammu surnuks pidasid) oli lavale kaasanud isegi kolm mannekeeni... no show elemendi ja lava taitmise mottes voi nii.

Oli palju, mis on praeguseks juba ununenud, kuid natuke kinnistus midagi sagarate vahele ka -

* Valgevene poiss laulis oma laulus "I am able and I'm Willy. Yes I'm Willy!". Tegelikult on poisi nimi Dimitry ja tahtis laulda "willing".

* Montenegro laulu pohisonum kolas nagu "Itchy Crotchy". Hygieen on tahtis...

* Serbia toenaoline esilesbi nagi valja nagu mu kunagine manager "Firestation'ist". Ole tervitatud Luigi!

* Poola tsikk laulis peaaegu kogu oma loo puuris. Karel arvas, et ta on seal selle parast, et ta on selline lipakas ning niipea kui ta puurist valja tuleb, viib tuul ta minema. Tal vist oli oigus.

* Ungaril ja Gruusial olid ainsad lood, mis kandsid auga valja nime "LAUL" ja ei olnud kokku klopsitud muuskalistest abordijaanustest. Said finaali edasi ka! Well done!

* Taanlaste suurte sulgedega PAPAagoi pidi ohtu lopuks oma suled kokku pakkima ning bkaa-bkaaak koju tagasi lendama.

* BBC naiskommenaator oigas finalistide valjakuulutamise ajal pidevalt: "Where is Denmark?WHERE is DENMARK??!!!" - Saksamaast pohja ning Rootsist ning Norrast louna pool.

Jargmisel aastal peaks Eesti endale rohkem naabreid koguma, riiete asemel selga panema naiteks mitte midagi ja oma seljas-mitte-midagit vahemalt kolm korda vahetama. Ei teeks eriti pahaka see, kui show ajal gogu trupp teineteise seljataha haneritta votaks, katega vehiks ja lopuks keegi polema ka syydatakse. Ja kui siis ka finaali ei paase, pole enam motet yritadagi.

Viva la Eurovison! Laupaeval on finaal!

Profile, Asia & Shadow Lounge

Niisiis olen teinud vahepeal jälle korralikult tööd ja olen oma järgmisel nädalal algavaks Barcelona puhkuseks peaaegu valmis... Nipet-näpet on veel vaja juurde joonistada, siis saab olek täiesti valmis.
*
Töötegemise vahepeal avastasin enda jaoks koos Noelle'i ja Laurent'iga sobivat kohta otsides uue Soho peakorteri, millest Ethan varem mitmel korral juttu oli teinud - Profile'i.
Kolm korrust on kenasti "klasside" vahel ära jagatud -
1. korrus - tavakodanikud.
2. korrus - ilusamad inimesed.
3. korrus - poshidmad tüübid.
Teisele korrusele oleks mul ehk isegi natuke asja :)
Igatahes leidsin, ma sealt enda eest hulganisti minu maitsele sobivaid inimesi.
SMS-e edastavatelt ekraanidelt saab muu huvitava hulgas ka teada, kes on üksikud ja vallatud, ning kus nad parasjagu paiknevad.
Eriti cool on kolmanda korruse kamin-ekraanid, mis esime hooga ennast päris kaminateks ära petavad. Igati kiva koht.
*
Laupäeval sain Asiaga kokku - see poola naine, kes mulle siiani hirmu on tekitanud. Meie tsiviliseeritud lõunasöök Claphamis järtkus igati tsiviliseeritud veini degusteerimisega Plimrose Hilli'l, suurepärase vaatega Londonile. Jahedamaks kiskudes läksime lähimasse pubisse, ning tsiviliseeritus kadus Camdenis Proud Gallery's, kui meiega lisandus Anni. Kolm ilusat inimest jätkasid oma teekonda Fabricusse, kust peale teatud naistevahelist kismat (ja Anni, sina ja Asia) kella 6:30-ne ajal hommikul välja sai ronitud... Päike juba paistis. Tsiviliseeritud lõuna oli tasemel.
*
Kuna Profile on tore koht, sai sinna Pühapäeval tagasi mindud (Bank Holiday Weekend ikkagi ju). Tehtud mõned õlled, paar flirti ning hangitud Mario telefoni nr - jätkasid Ranno, Noelle ning Laurent oma teekonda Shadow Lounge'i. Polnud seal ammu käinud, ning, kui see nii kallis ei oleks, külastaks seda kohta vast tihedaminigi.
*
Esmaspäevane väljapuhkus ning teisiba jälle tööle, ning nii see elu-eluke veereb :)

Rütmist väljas

Tundub, et üleüldine tähteseis soodustab rütmist suuremaid ja väiksemaid väljumisi.
Seda nii globaalses (nagu näiteks südmused kodumaa pinnal), lokaalses (neljapäeva õhtune põleng mu kontori kõrval Ox streetil) kui ka isiklikus plaanis (millest kohe pikemalt natuke pajatan).

Reedene üsna viisakalt alanud Baieri pubi õhtu Kristina töövahetuse auks lõppes minu jaoks kell 9 ajal hommikul koju jõudmisega. Baieri pubi ja magama jäämise vahel olin luusinud mitmes Põhja-Londoni veidras pubis, Fabricus ning Asiaga St. Pauli katedraali juures kella kaheksa paiku siidrit joonud... Kõige selle juures on mulle kõige suuremaks üllatuseks fakt, et just Asiaga... Ma kardan seda poola naist tegelikult...



Laupäeval aga oli Mariini sünnipäev. Kohal olid kõik tähtsad tegelased ning eestlaslikult tagasihoidlikult alanud üritus sai eestlaslikult pidurdamatuks.
Kuna olen kirjutamiseks piisavalt laisk, siis ekspluateerin sündmuste edasiandmiseks natuke Kareli blogi, kust ülal olev pilt ka pärit on (ma loodan et ta ei pahanda :)
Tore oli igal juhul.

Kodu emotsionaal

Loen ja vaatan, mis kodus toimub...
Nukker on olla. Nii nukker... nutta oleks liiga pateetiline... aga kuidagi valus on ikka. Surungi hambad huulde ning olen sonadeta, sest rusikaga vehkida ning karjuda ma ei oska.
Tahaks midagi teha, aga ei saa, sest olen eemal ning saan ainult vaadata, kuidas voorad ja hingeta inimesed eneselegi aruandmata kodus laamendavad ja lohuvad...
Tahaks oleda, et tulge moistusele, kuid... kuidas saab moistuseta inimesi sellele kutsuda...
Mulle laks hinge Mona kiri mu orkuti meilboksis, mille otsustasin ka siia ylesse riputada -

Mulle läks eile hinge üks vene mees, kes jäi küll kaamera taha, kuid kelle õnnetu hääl ütles märatsevate vene noorte poole " Inimesed, mis te teete. Me kõik elame ju ühes riigis". Praegu on selline olukord, kus tuleb säilitada terve mõistus ja mitte minna kaasa tunnetega, mis sunnivad meid taguma vastu rinda ja igale vene keelt kõnelevale isikule vastu tatti anda. Asi ei ole rahvustes. Asi on indiviidides. 1500 idiooti ei ole kogu rahvus. Ma tahaks, et kuskil netis oles üleval see lõik, kuidas venelased üritasid ´89 või oli see nüüd ´90ndal, Toompead rünnata ja üle võtta. Ja jäid Toompea lossihoovi lõksu. Ja eestlased kogunesid Toompeale lossi ette, nii et käputäis venelasi, kes olid omast arust riigipööret tegemas, ei pääsenud enam välja. Ja kui nad siis lõpuks hakkasid sealt hoovist välja tulema, siis tõmbusid eestlased kahte lehte laiali ja lasid nad läbi. See oli võimas. Ei mingeid nilbusi, ei mingit vägivalda. Venelased lonkisid longupäi rahvasummast läbi ja said ise ka oma kaotusest ja häbist aru. Ma loodan, et need sündmused ei tekita mõttetut vastasseisu kahe rahva vahel, kes peavad siin riigis edasi elama. Ma loodan, et kõik minu vene sõbrad ei pea saama peale eilset ööd teistsugust kohtlemist, kui nad seni on saanud, sest nad on kõik väga toredad inimesed ja nad ei ole seda ära teeninud. PALUN ÄRGE SAATKE EDASI VÄGIVALDA ÕHUTAVAID TEATEID JA SÄILITAGE TERVE MÕISTUS!!
Mona

Olge tublid ja olen motetes ja sydames Teiega kallis pere ja sobrad!!!

Pesast, Philipist ja muust tähtsast

Niisiis olengi kolinud vahepeal uude pessa, kus elavad peale minu Poolast pärist poisteduo ja Belgiast pärit tüdruksolist (kellel on enda valduses terve külmik).
Puhas, korras ja ok.
*
Reedel tuli mu ellu uus kaaslane Philip. Must, mahukas ja maksis £30. Anniga käisime temaga reedel Rupert streetil õlut joomas ja siis pidin ta koju viima, kuna temaga koos oleks olnud liiga tülikas mööda klubisid pubisid kolada. Mitte selle pärast, et ta must oleks, vaid pigem selle pärast, et ta on suur kohver.
*
Kaidol oli vahepeal sünnipäev. Reedel toimunud Village'i üritusele ma Philip'i tõttu ei jõudnud aga laupäeval sai Soho Square'il alla libistatud 4 siidrit ja 2 pudelit veini + 2 pudelit veini leidsid oma otsa hiljem KU baaris. Koju jõudsin... kui mäletan, siis bravuurikalt. Bravuurikalt selles mõttes, et ma ei olnud eriti kindel milliste bussidega täpselt, aga olin kindel, et esimine, mida näen viib mind eesmärgini... pimeda juhuse tõttu nii juhtuski... See Fortuuna mu ükskord maha jätab ma ütlen teile...
*
Pühapäeval oli Annil sünnipäev ja minu teadvusesse jõudis, et suvi on tõepoolest alanud. Suurema osa päevast passisin ma jälle Soho Square'il ja jõin siidrit. Enne seda tegin tutvust Oxford Streeti Primemarki'ga (mul oli kätterätikuid vaja ning siin Kenningtoni ümbruses pole ühtegi poodi, kust neid hankida). Palju rahvast ja vähe ostetavat kaupa, kuid sellel limiteeritud kaubal oli tõepoolest imeodav hinnatase.
*
Esmaspäeval suri Boriss Jeltsin ning tänaval, minu ees, arutasid kaks härrasmeest omavahel järgmiselt:
"Did you hear that Boris Yeltsin died?"
"Oh yes, he was a bit of a boozer. Wasn't he?"
Koomiliselt britilik lähenemine.

Metroo instruktori viimased kuulsad sõnad

Eile lugesin LondonPaperist metrooinstruktorite kohta ja seal olid olemas ka mõned vaimukamad vahepalad välja toodud.

"Ladies and gentlemen, please let the customers off the train first! Please let the customers off the train FIRST. Could you PLEASE... Oh go on then! Pack yourselves in like sardines, see if I care! I'm going home!"

Uus kaev leitud

Kahe päevaga sain ma kinnitust, et Londoni kinnisvaraturg on täis kõikvõimalikke urkaid ning mõned neist tõesti haisevad nagu... koht kuhu päike kunagi ei paista.
Ma sain teada, mida kujutab endast Põhja-London ja avastasin, et tegelikult ei olegi see nii üdini inetu. Swiss Cottage, St. John's Wood, Finchley Road - Kunagi leian ehk ennast sealt elamas. Miks mitte ka Islington :P
Targemad inimesed kinnitasid mulle eos, et raha maksmine mingisugusele agentuurile on puhas raiskamine ja sealt ei saa mitte sit.. jahh, mitte sittagi. Kui Teile järgmine kord, keegi midagi sellist ütleb, siis lihtsalt uskuge teda!!
Oma uue kaevu leidsin lõpuks ustava Kummipuu-dot-kommi kaudu ja see asub Lõuna-Londonis, Kenningtoni ja Ovali vahel. Pole just ideaalne ega unistuste loss, kuid puhas ja piisavalt meeldiv. Selline nostalgiline Mustamäe tunne tekib (ja ma pole kunagi Mustamäel elanud). 6 kuud peab vastu ja järgmine kord olen targem, et alustada sihikindlat otsimist kuu aega varem.
Taeva alla ja sõprade armule ei ole just kõige meeldivam jääda. Suured tänud Ethanile välja kannatamise eest.

Vesi lastakse kaevu elik mina kolin sisse laupäval ning sellele peatükile ka nüüd allkiri alla pandud.

Mõned pärlid kuulutuste kadalipust:

SINGLE ROOM IN 2 BEDDED ROOM IN NORTHOLT FOR MALE NUDIST.
SHARING WITH WELL=HUNG GUY .
LOUNGE WITH TV AND DVD PLAYER.
KITCHEN WITH WASHER/DRYER, MICROWAVE/FRIDGE/FREEZER
LUXURY BATHROOM WITH SHOWER/WASH-BASIN.
ALL BILLS INCLUDED ONLY £300 PER CALENDAR MONTH PLUS 1MONTHS DEPOSIT.
CALL GREGORY SAMUEL
PRIVATE PARKING DIRECTLY OUTSIDE FLAT.
CLOSE TO NORTHOLT STATION .
*
Im patrick, and want to find some like-minded guys for a gay naturist/nudist private houseshare for 5 guys.
The house is available once the location is agreed.
Guys 35-55 , fit, slim, hung, horny, should apply.
Looking to get it running by May.
Please email me below, plus body pics please or no reply, to arrange intial chat.
The aim is for a mini-gay community in our own space, no inhibitions, laid back, sexy, very open-minded situation in which many things can happen!
*
Üks otsis endale voodikaaslast ka ja lubas plõudzhoobi pealt vaadata, kui palju rendi hinnas alla laseb, aga ma ei leia seda enam ülesse. Nojahh, peaasi, et nalja saab!

Kus mu uus kaev on???

Vanasõnad töötavad, kuna nad on läbi proovitud.
Kõik oli nii nagu pidi ja kokku lepitud. Lõpetasin üürilepingu, pakkisin, koristasin, orgunnisin transporti, ajasin välja oma deposiiti - nii nagu ikka tehakse kui ühest kohast teise kolitakse. Ainult üks probleem... kuhu kurat ma kolin?? Mille pärast ma siin tatti pritsin, kui uut "kaevu" ei ole??
Ühesõnaga sai asjad pühapäeval kuuendasse tsooni sõidutatud ja ise ka siia ennast maha pargitud... Hästi tehtud! Elan koti otsas ja ümisen vaikselt laulu, mille sõnades peitub tõde minu olukorra kohta - "Ei ela ma majas, ei tänaval! Mu aadress on (mis ta meil siin ongi nüüd?)". Olen üleüldine Euroopa kodanik, kes lihtsalt elab kusagil suurlinnas.
*
Salme-Riine käis Londonis ja sain temaga täna kokku... tegelikult sain ma temaga juba laupäeva õhtul kokku, aga siis olid teised tuuled ja klubituurid, nii et juttu nagu ei saanudki väga ajada... Aga täna läksime Covent Gardenisse, jõime klaasikese veini ja rääkisime. Salmega on hea rääkida :).

Pühad kagus

"Ranno ei oksendanud... ta kuses..."
Viimati nägin nende legentaarsete sõnade autorit Agnese 17. või 18. sünnipäeval (njahh aastat ei maleta, aga see oli igatahes ammu ja legendaarse Keila gurmee koha Gnoomi ülaruumides. Olgu siinkohal mainitud, et Ranno ei teinud kumbagi ülalmainitut... ta tegi hoopis midagi muud).
*
Pühade ajal sai mul Londonist kõrini. Lasin juuksed lühikeseks lõigata ning võtsin vastu Agnese kutse minna Canterburrysse.
Ja seal me siis Janaga jälle kohtusime. Mõlemil suud kõrvuni ning hea tuju oli laupaevast esmaspäevani garanteeritud.

Ei Pole midagi paremat, kui hea seltskond, millega vallututada Kagu-Inglismaad.

Käia ära vaikelinna ainsas suures klubis, ilusa ilmaga mere ääres ja pidada Doveri valgetel
kaljudel pikniku.

Seekordne Canterburry lugu oli tunduvalt elamusterohkem :)
Tervitagem siis siinkohal Agnest, Rafaeli, Janat ja Anneriini suurepärase nadalavahetuse ja pühade nimel!