Kell 5:25 hommikul olin juba Sants-Estació peaaegu tühjas ootesaalis ning vaatasin nõutu näoga informatsioonivaeseid tabloosid ning suletud kassasid...
Olin eelnevalt järgi uurinud, et Catalunya Express väljub Reusi kell 6:15 ja jõuab kohale 7:54. Piisav aeg, et lennujaama jõuda. Piisav ka selleks, et ming närviliseks muuta. U. 45 minutit varuaega on minu jaoks suhteliselt minimaalne.
Mitte ühtegi rongi ei välju 6:15... hmm... ärevus... Hispaania keelt valdavatelt jaama turvameestelt (üks kiitles, et oskab puhtalt ka katalaani keelt, kuid tol hetkel ei osanud ma sellest lisainformatsioonist eriti vaimustuda) sain teada, et rong siiski väljub, kuid kell 6:33. Ok, seegi hea. Varuaeg kahaneb, kuid peaks siiski jõudma.
6:12 - Kassad endiselt suletud... Paanika! Krt... kuidas ma nii loll võisin olla, et eelneval päeval mitte oma piletit välja osta! Manana imes nädala jooksul täiesti endasse ja reaalsuse laks vastu nägu tundus külmem kui jää.
6:15 - Kassad avati. Rong Reusi väljub kell 6:33 platvormilt 5. Uhhhh....
6:33 - Rong Reusi väljus koos minuga kell 6:33 platvormilt 5. Level 1 completed!
7:54 - Rong peatus Tarragonas. Loogiline, 6:33 väljunud rong ei sõida ju 6:15 mitte väljunud rongiga ühes graafikus. Loen vaheldumisi raamatut, kiikan aknast välja ja kuulan teraselt võõras keeles teateid, üritades tabada lauset "Proximo estación, Reus" (teadustaja räägib pisut rohkem kui vaja oleks).
8:10 - Rong saabus Reusi raudteejaama. Check in'i lõpuni jäänud u. 35 minutit. Buss lennujaama maksab 2 EURi ja sõidab sinna u. 10 minutit. Bussi pole... pekki... Sain taksojuhiga kaubale, et ta viskab mu 17 EURi eest lennujaama. Rip off? Võimalik. Kuid mul ei olnud aega ega tahtmist kaubelda. Jooksin lähima pagaautomaadi juurde ja võtsin eelarve välise summa välja. Level 2 completed!
8:30 - Lennujaam. Check in'i lõpuni u. 15 minutit. Olen järjekorras viimane. Kott kaalus 14,5 kilo (lubatud 15). Kõik ok. Väike ja formaalne turvakontroll ja ootesaal koos pudeli vee ja võileivaga.
9:45 - Väljus lend suunal Reus-Stansted minuga pardal.
11:45 - Seisin oma kodinatega Stanstedi terminali ees ja tegin suitsu. Level 3 completed! Game Over!
*
Suur aitähh Silverile vastuvõtmise ja Annile kaamera eest!
Puhkus oli viimasepeal!
Kuvatud on postitused sildiga Spain. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Spain. Kuva kõik postitused
23 mai, 2007
Barcelona 6
Viimane Barca päev algas sellega, et seadsin oma sammud £6.99 muretsetud reisijuht-raamatus palju kiidetud Casa Milla poole. Tõsi ta on, et maja erineb suuresti muust linna tänavaarhitektuurist, kuid kui ma ei oleks märganud hoone ees seisvat turistide massi, oleksin tõenäoliselt sellest mööda jalutanud. Võimalus jääb, et kui ma leidnuks viitsimist ennast majja sisse pressinud oleksin saanud suurema kogemuse, kuid peale Montjuic'i oli mind liiga ülesse haibitud välisilmega natuke raske rabada. Vaatan selle maja kunagi manana uuesti üle.
Jalutasin edasi ning võtsin suuna Parc Güell'ile. Antonio Gaudi poolt loodud kompleks oma voolavusega avaldas muljet. Muljet avaldas ka turistide voog, mis seal oli. Pidevalt ees tuterdavaid hallipäiseid Ida-Saksa turiste olid kõik kohad täis. Aeg-ajalt tuli mul kasutada erinevaid ja kuidagi hästi ära peidetud teppe, et ühest kohast teise jõuda. See aga oli igati abiks, kuna tõenäoliselt nägin kogu pargi välisilmet nii nagu aeglased vanurid ja muidu uisa-päisa ringi jooksvad turistid seda ei näe. Park on ehitatud mäele, ning kuna mägedes olek tekitab minus automaatse soovi tippu jõuda siis sinna ka jõudsin (või vähemalt nii kõrgele, kuni see uudishimulikele reisijatele võimalikuks tehti). Linn jälle peo peal, seekord teise nurga alt. Nimetame siis seda "Hr. Haraka" vaatevinkliks :).
Tabades ära, et tegemist on siiski linnaga, mis asub suhteliselt jala läbikäidaval territooriumil kõndisingi mäe otsast alla vanalinna, et kokku saada Marjuga, kes Barcelonasse aprilli lõpus maandus ja plaanib seal natuke aega oma elust veeta.
Kuna mul pole siin eriti võimalust merd ja randa nautida ajasin plika endaga päikest võtma. Võtsime seni kuni pilved päikesele ette tulid ja liikusime linna tagasi. Natuke siidrit ka ja siis "koju" pakkima ja Silveri töölaaslasest sõbra Fredericu valmistatud pastat sööma.
Äratus Reusi lennujaama tagasiminekuks 04:30 AM.
21 mai, 2007
Barcelona 5
Esmaspäeva hommikune paduvihmasadu tõmbas sõna otseses mõttes minu randamineku plaanile vee peale.
Panin oma pea kokku ning päikese väljatulekuga sain idee ronida mäkke nimega Montjuic. Ega ma ausalt öeldes ei osanudki midagi sealt oodata ega leida. Minu 6.99 naela eest hangitud reisijuht oli selle paiga koha pealt üsna napisõnaline.
Kui on soovi võib sinna mäkke köisraudtee abil kohale jõuda. Aga kui on tahtmist, võhma ja tublisid tuharalihaseid, siis ka oma kondiauru jõul. Kuna minul oli tahtmist rohkem kui soovi tegin läbi tippuronimise tuuri, mis pakkus erinevaid vaateid ülithedalt täis ehitatud linnale ning aedu ja pargikesi absoluutselt igale maitsele. Mäest ülesse ronimine tähendab alati seda, et kunagi jõutakse ka tippu. Montjuic'i tipus asub (täpselt nii nagu kõik kaardid ka näitasid) mäenimeline tsidadel, kust avanevad maksimumvaated überkaudsele. Minusuguse tuima inimese võttis sealt avanev pilt päris kihevile :)
Mäest alla minek oli mu isiklikes plaanides päädinud kindla eesmärgiga jõuda Kataloonia uhke arhitektuuriga kunstimuuseumi territooriumile. Tee oli lihtne ja üsna sirgjooneline, kuid sinna jõudmine, tuli välja, osutus päris kaootiliseks. Kaootilseks selles mõttes, et iga kord kui hakkasin ennast hellitama kindla suunaga, hoomas mu silm midagi, mida oli tarvis koheselt kaema-katsuma-nuusutama minna. Oli selleks siis allee, skulptuur või lillepõõsas... kõik tundus oluline.
Läbi mitmete haakide, kurvide ja treppide jõudsin lõpuks eesmärgini Museu Nacional d'Art de Catalunya oli ehitisena päratult suur ja minu jaoks igati väärt seda, et sinna jõuda!
Peale ligi neljatunnist mägiturnimist võtsin ma lõpuks suuna ranna poole. Koukisin kõrva tagant välja Silveri soovituse mitte minna Barceloneta randadesse vaid võtta suund olümpia küla poole. Tõesti, seal oli rand ja see oli igas mõttes nägusam, kui see mis jahidadama taga kesklinnale lähemal oli.
Tuul oli tugev ja laine möllas, kuid see oli pigem abiks kui kahjuks. Liival lebades, sinist merd ja päikest hoomates tunned, et elujanu annavadki just sellised pisikesed momendud, kus mured on kaugel. Sinul ei jää muud üle, kui need hetked avasüli vastu võtta, endasse immutada ja nendest rõõmu tunda.
Viva la Catalunya :)
Ja selle sissekande lõpuks - jah, ma olen ikka siin! Selle tõestuseks üks sooloturistile kohane digikaamera ajastu ime - pilt iseendast :)
Panin oma pea kokku ning päikese väljatulekuga sain idee ronida mäkke nimega Montjuic. Ega ma ausalt öeldes ei osanudki midagi sealt oodata ega leida. Minu 6.99 naela eest hangitud reisijuht oli selle paiga koha pealt üsna napisõnaline.
Kui on soovi võib sinna mäkke köisraudtee abil kohale jõuda. Aga kui on tahtmist, võhma ja tublisid tuharalihaseid, siis ka oma kondiauru jõul. Kuna minul oli tahtmist rohkem kui soovi tegin läbi tippuronimise tuuri, mis pakkus erinevaid vaateid ülithedalt täis ehitatud linnale ning aedu ja pargikesi absoluutselt igale maitsele. Mäest ülesse ronimine tähendab alati seda, et kunagi jõutakse ka tippu. Montjuic'i tipus asub (täpselt nii nagu kõik kaardid ka näitasid) mäenimeline tsidadel, kust avanevad maksimumvaated überkaudsele. Minusuguse tuima inimese võttis sealt avanev pilt päris kihevile :)
Mäest alla minek oli mu isiklikes plaanides päädinud kindla eesmärgiga jõuda Kataloonia uhke arhitektuuriga kunstimuuseumi territooriumile. Tee oli lihtne ja üsna sirgjooneline, kuid sinna jõudmine, tuli välja, osutus päris kaootiliseks. Kaootilseks selles mõttes, et iga kord kui hakkasin ennast hellitama kindla suunaga, hoomas mu silm midagi, mida oli tarvis koheselt kaema-katsuma-nuusutama minna. Oli selleks siis allee, skulptuur või lillepõõsas... kõik tundus oluline.
Läbi mitmete haakide, kurvide ja treppide jõudsin lõpuks eesmärgini Museu Nacional d'Art de Catalunya oli ehitisena päratult suur ja minu jaoks igati väärt seda, et sinna jõuda!
Peale ligi neljatunnist mägiturnimist võtsin ma lõpuks suuna ranna poole. Koukisin kõrva tagant välja Silveri soovituse mitte minna Barceloneta randadesse vaid võtta suund olümpia küla poole. Tõesti, seal oli rand ja see oli igas mõttes nägusam, kui see mis jahidadama taga kesklinnale lähemal oli.
Tuul oli tugev ja laine möllas, kuid see oli pigem abiks kui kahjuks. Liival lebades, sinist merd ja päikest hoomates tunned, et elujanu annavadki just sellised pisikesed momendud, kus mured on kaugel. Sinul ei jää muud üle, kui need hetked avasüli vastu võtta, endasse immutada ja nendest rõõmu tunda.
Viva la Catalunya :)
Ja selle sissekande lõpuks - jah, ma olen ikka siin! Selle tõestuseks üks sooloturistile kohane digikaamera ajastu ime - pilt iseendast :)
Barcelona 4 (Sitges)
Pühapäev (ühtlasi ka minu esine päev aasta vanemana)möödus Sitges'is (u. pooletunnine ja 2.50 Eurone rongireis Barcelonast).
Tegemist paigaga, kus rand on peene liivaga kaetud, tänava moodustavad imetoredad vahemere majad ja kuhu A. Kivirähki "Rehepapist" tuntud rumal sulane Jaan hea meelega ennast lebama sätiks. Just nii nagu tema seda teinud oleks sättin ka mina ennast Silveriga liivale lebotama ja hakkasime elu nautlema. Esialgne paksu võitu pilveriba taandus, ning sini-sinisest taevast sirav päike tekitas minu õrnas põhjamaa nahas otsekohese protesti, mis sai ohtra päikesekreemiga rahuldatud.
Piisav lebotamine tekitab alati tunde, et tuleks liikuda - liikusime... kõndisime siin-seal-kolmandas kohas. Poolnudistide rand ei pakkunud just kõige paremat vaatepilti - ülekaalus ja -vanuses mehed mängisid sulgpalli, nii et kõik rippus ja lapedas.
Aga see-eest oli lõunasöök ühes baaris väga meeldiv ning painajalik sulgpallimäng ununes peoga pühitult.
Mõnus... Mõnus... Mõnus.
Barcelona 3
Reede ja laupäev sai pühendatud ööelu eksploorimisele.
Kella 9 paiku ladusime joogid lauale, Silveri sõbrad tulid külla ja nädalavahetus algas.
Parajal kellaajal sai suundutud Arenasse. Nii paljukest kui ma mäletan oli tegeimist... parajalt huvitava kohaga ja parajalt huvitavate inimestega. Wild dancingut, mingit moodi tagasi koju jõudmist ning laupäeva päev läks vaikselt ja tubli pohmelust põdedes.
Kui päike oli loojunud ja olek paranenud võtsime jälle sabad selga ning suundusime Dietrichisse. Mõnus baar mõnusa muusikaga ning eriti vinge valgustatud siseaiaga. Sealt edasi Salvationisse. Silveri sõnutsi kahe saaliga (sinine Cool aj punane Hot") lihaturg osutus tunduvalt normaalsemaks, ning korjasin sealt isegi nii mõnegi komplimendi. Ööelu eksploorimise projekti võib pidada õnnestunuks :)
18 mai, 2007
Barcelona 2
Nii-siis.
Kui eile sai linnas ninaga õhku sisse veetud, siis täna võtsin natuke suuremalt ette.
Vabatahtlikult ja ilma igasuguse kiunumiseta olin ma kell 8 hommikul üleval. Ilm oli super ja mina tegin ennast ilmale vastavalt sama superiks... jahh tundus, et isegi see on võimalik! :D
Metrooga kesklinna ja mööda Las Ramblast alla mere poole.
Mu päevaplaan nägi esimese asjana ette rannas lösutamist. Tuleb tunnistada, et Barcelona rannad on oma kuulsusetuse auga välja teeninud (vähemalt, mina polnud linna enda randadest oluliselt palju kuulnud). Liiv on suhteliselt tume ja... üldse kuidagi muljevaba.
Kuna Silver ei soovitanud mul esimese hooga üle tunni aja päikese käes vedeleda, asutasin ennast peale 60-minutit Parc de la Ciutadella poole teele. Park on aus. Koos Kataloonia valitsushoone ja uhkete treppide ja purskkaevudega. Traavisin seal natuke ringi ja otsustasin minna vana linna turnima. Barri Gotic... I like... oh yes I like! Muy Bien!!!
Kitsad tänavad ja rahulik õhkkond, mis mind lõpuks täiesti endasse imes ning Manana inimeseks muutis. Liikumistempo aeglustus ja üleüldine olek muutus väga löötivaks (mulle endiselt meeldib see sõna). Igal usinamal inimesel tõenäoliselt lööks taoline chill alguses silme eest mustaks ja ta võitleks selle rahulikkuse vastu, kus midagi tegema ei pea... aga ärge võidelge! See hakkab meeldima! Kindlapeale hakkab! :)
Eriti meeldib see siis, kui jood õlut, sööd seeni (shampinjone!!) ja kuuma baguetti ning head loed head raamatut ukrainlastest ja traktoritest (NB! kehtib ainult sooloreisijate puhul!)
Ja tõestamaks, et ma ikka ise kohal olen ega kopipeisti kellegi teise reisipäevikut, tegin ka endast pilti - isegi palm kasvab peast välja... sooloturisti kompleks :)
Barcelona 1
Üsna ja hoolsana saabusin ma kolmapäeval Stanstedi paar tundi eeldatust ja oodatust varem. Reis oli alanud... ootamisega. Ootasin, et saada tehtud check in, ootasin, et minna väravasse, ootasin, et minna lennukisse... Lend ise läks kenasti. Lugesin terve tee lennujaamast ostetud raamatud "A Short History of Tractors in Ukrainian" ja 15 minutit enne 22-te maandusin Reusis.
Passikontrolli ei olnud ning oma koti sain kätte kolmandana.
Buss mis ühendas Reusi ja Barcelonat oli olemas ning selles üksinda pea kaks tundi loksudes jõudsingi enne napilt enne südaööd kohale. Silver oli vastas ning etapp 1 edukalt sooritatud - olin kohal.
Kultuuri ei tulnud väga kaua oodata, kuna see vahtis mulle metroojaamast väljudes ja Silveri juures kotte maha pannes kohe aknast vastu.
Esimene päev möödus ninaga õhku vedades. Sillu vedas mu Las Rablasse ja Port Villasse. Kuna ta ennast ise väga hästi ei tundnudud läks ta ise koju ennast ravima, samal ajal kui mina rannajoone, vanalinna ja muidu linnaga tutvust tegin. Teab mis kaelamurdvalt keerulise metropoliga tegu ei ole. Punktist A punti B jõuab ilma suurema peamurdmiseta. Minusugusele vaegorienteerujale on see ainult suur rõõm :) Mis sest, et ma iseseisvalt esimese hooga ta kodust kaarega mööda tuhisesin :)
Passikontrolli ei olnud ning oma koti sain kätte kolmandana.
Buss mis ühendas Reusi ja Barcelonat oli olemas ning selles üksinda pea kaks tundi loksudes jõudsingi enne napilt enne südaööd kohale. Silver oli vastas ning etapp 1 edukalt sooritatud - olin kohal.
Kultuuri ei tulnud väga kaua oodata, kuna see vahtis mulle metroojaamast väljudes ja Silveri juures kotte maha pannes kohe aknast vastu.
Esimene päev möödus ninaga õhku vedades. Sillu vedas mu Las Rablasse ja Port Villasse. Kuna ta ennast ise väga hästi ei tundnudud läks ta ise koju ennast ravima, samal ajal kui mina rannajoone, vanalinna ja muidu linnaga tutvust tegin. Teab mis kaelamurdvalt keerulise metropoliga tegu ei ole. Punktist A punti B jõuab ilma suurema peamurdmiseta. Minusugusele vaegorienteerujale on see ainult suur rõõm :) Mis sest, et ma iseseisvalt esimese hooga ta kodust kaarega mööda tuhisesin :)
Tellimine:
Postitused (Atom)
