Panin oma pea kokku ning päikese väljatulekuga sain idee ronida mäkke nimega Montjuic. Ega ma ausalt öeldes ei osanudki midagi sealt oodata ega leida. Minu 6.99 naela eest hangitud reisijuht oli selle paiga koha pealt üsna napisõnaline.
Kui on soovi võib sinna mäkke köisraudtee abil kohale jõuda. Aga kui on tahtmist, võhma ja tublisid tuharalihaseid, siis ka oma kondiauru jõul. Kuna minul oli tahtmist rohkem kui soovi tegin läbi tippuronimise tuuri, mis pakkus erinevaid vaateid ülithedalt täis ehitatud linnale ning aedu ja pargikesi absoluutselt igale maitsele. Mäest ülesse ronimine tähendab alati seda, et kunagi jõutakse ka tippu. Montjuic'i tipus asub (täpselt nii nagu kõik kaardid ka näitasid) mäenimeline tsidadel, kust avanevad maksimumvaated überkaudsele. Minusuguse tuima inimese võttis sealt avanev pilt päris kihevile :)
Mäest alla minek oli mu isiklikes plaanides päädinud kindla eesmärgiga jõuda Kataloonia uhke arhitektuuriga kunstimuuseumi territooriumile. Tee oli lihtne ja üsna sirgjooneline, kuid sinna jõudmine, tuli välja, osutus päris kaootiliseks. Kaootilseks selles mõttes, et iga kord kui hakkasin ennast hellitama kindla suunaga, hoomas mu silm midagi, mida oli tarvis koheselt kaema-katsuma-nuusutama minna. Oli selleks siis allee, skulptuur või lillepõõsas... kõik tundus oluline.
Läbi mitmete haakide, kurvide ja treppide jõudsin lõpuks eesmärgini Museu Nacional d'Art de Catalunya oli ehitisena päratult suur ja minu jaoks igati väärt seda, et sinna jõuda!
Peale ligi neljatunnist mägiturnimist võtsin ma lõpuks suuna ranna poole. Koukisin kõrva tagant välja Silveri soovituse mitte minna Barceloneta randadesse vaid võtta suund olümpia küla poole. Tõesti, seal oli rand ja see oli igas mõttes nägusam, kui see mis jahidadama taga kesklinnale lähemal oli.
Tuul oli tugev ja laine möllas, kuid see oli pigem abiks kui kahjuks. Liival lebades, sinist merd ja päikest hoomates tunned, et elujanu annavadki just sellised pisikesed momendud, kus mured on kaugel. Sinul ei jää muud üle, kui need hetked avasüli vastu võtta, endasse immutada ja nendest rõõmu tunda.
Viva la Catalunya :)
Ja selle sissekande lõpuks - jah, ma olen ikka siin! Selle tõestuseks üks sooloturistile kohane digikaamera ajastu ime - pilt iseendast :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar