Viimane Barca päev algas sellega, et seadsin oma sammud £6.99 muretsetud reisijuht-raamatus palju kiidetud Casa Milla poole. Tõsi ta on, et maja erineb suuresti muust linna tänavaarhitektuurist, kuid kui ma ei oleks märganud hoone ees seisvat turistide massi, oleksin tõenäoliselt sellest mööda jalutanud. Võimalus jääb, et kui ma leidnuks viitsimist ennast majja sisse pressinud oleksin saanud suurema kogemuse, kuid peale Montjuic'i oli mind liiga ülesse haibitud välisilmega natuke raske rabada. Vaatan selle maja kunagi manana uuesti üle.
Jalutasin edasi ning võtsin suuna Parc Güell'ile. Antonio Gaudi poolt loodud kompleks oma voolavusega avaldas muljet. Muljet avaldas ka turistide voog, mis seal oli. Pidevalt ees tuterdavaid hallipäiseid Ida-Saksa turiste olid kõik kohad täis. Aeg-ajalt tuli mul kasutada erinevaid ja kuidagi hästi ära peidetud teppe, et ühest kohast teise jõuda. See aga oli igati abiks, kuna tõenäoliselt nägin kogu pargi välisilmet nii nagu aeglased vanurid ja muidu uisa-päisa ringi jooksvad turistid seda ei näe. Park on ehitatud mäele, ning kuna mägedes olek tekitab minus automaatse soovi tippu jõuda siis sinna ka jõudsin (või vähemalt nii kõrgele, kuni see uudishimulikele reisijatele võimalikuks tehti). Linn jälle peo peal, seekord teise nurga alt. Nimetame siis seda "Hr. Haraka" vaatevinkliks :).
Tabades ära, et tegemist on siiski linnaga, mis asub suhteliselt jala läbikäidaval territooriumil kõndisingi mäe otsast alla vanalinna, et kokku saada Marjuga, kes Barcelonasse aprilli lõpus maandus ja plaanib seal natuke aega oma elust veeta.
Kuna mul pole siin eriti võimalust merd ja randa nautida ajasin plika endaga päikest võtma. Võtsime seni kuni pilved päikesele ette tulid ja liikusime linna tagasi. Natuke siidrit ka ja siis "koju" pakkima ja Silveri töölaaslasest sõbra Fredericu valmistatud pastat sööma.
Äratus Reusi lennujaama tagasiminekuks 04:30 AM.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar