Viimati nägin nende legentaarsete sõnade autorit Agnese 17. või 18. sünnipäeval (njahh aastat ei maleta, aga see oli igatahes ammu j
a legendaarse Keila gurmee koha Gnoomi ülaruumides. Olgu siinkohal mainitud, et Ranno ei teinud kumbagi ülalmainitut... ta tegi hoopis midagi muud).*
Pühade ajal sai mul Londonist kõrini. Lasin juuksed lühikeseks lõigata ning võtsin vastu Agnese kutse minna Canterburrysse.
Ja seal me siis Janaga jälle kohtusime. Mõlemil suud kõrvuni ning hea tuju oli laupaevast esmaspäevani garanteeritud.
Ei Pole midagi paremat, kui hea seltskond, millega vallututada Kagu-Inglismaad.
Käia ära vaikelinna ainsas suures klubis, ilusa ilmaga mere ääres ja pidada Doveri valgetel
kaljudel pikniku.
Seekordne Canterburry lugu oli tunduvalt elamusterohkem :)
Tervitagem siis siinkohal Agnest, Rafaeli, Janat ja Anneriini suurepärase nadalavahetuse ja pühade nimel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar