Ma käin nüüd jõusaalis ja ujumas. Tubli olen. Täna pidin jälle minema aga selgus et laupäeviti pannakse musklipumpamis asutus kell viis kinni, ning siis ei ole enam mõtet kell kaheksa ukse taha kraapima minna. Jälle targem.
Aga vahepeal on asjad ja elu nii kaugele läinud, et pea kogu Londonis elav Itaalia ja Prantsuse kogukond on ennast oma rahvuslippudesse mässinud ning ootavad himuralt homset. Eks siis paistab, kes jalgpalli karika koju toob ning kumb rahvusgrupp mööda tänavat paljalt ringi jooksb. Põnev-põnev.
Ise olen ma vahepeal rõõmu tundnud oma armsa Fire Stationi seltkonna. Kogu asi sai alguse sellest, kui neljapäeval Waterloo silla ääres rosed trimbatud sai. Jätkus kohtumine Reedel, kui Mad'i, Luigi ja Prue'ga Canary Warfi vallutades ning St. Paul'i lähistel mööda klubisid ringi tiirutades. Teele jäi ette muuseas ka koht, kus peeti Läti pidu. Oli selline imelik kusjuures. Koht oli urka moodi ning inimesed selles kuidagi... no nagu vanakooli kultuurimaja pidu oleks olnud.
Muljet aga avaldas Reflex oma stiilipuhta 80ndate stiili ning postiga, mille najal Prue'ga tantsides suure aplausi välja teenisime. Kraaps - kui eestlane ning pidevalt rääkiv austraallane kokku lasta... sünnib korralik ning sensuaalne postitants, mis ka professionaalid kadedaks ajavad. Ja samal ajal otsis pilk seda mulku, kust Olivia Newton John kohe-kohe välja kargab ning Xanadud laulma hakkab. Lõbus :)
Ja kogu jutu moraal on selles, et kui oled väsinud ning laupäevase õhtupooliku Kareli, Laurent'i ning Noelliga pargis ning Village's veedad, siis ei tasu N3 bussis magama jääda, kuna Herne Hillist öösel Brixtonisse tagasi saada on ilge nuhtlus!
Tervitused kõigile neile, kes üleval pool nimepidi ära märgitud sai!
Bless you all!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar