Paar paeva tagasi purskasin kolleegile valja yldlevinud moosimise sonad "Oh thanks! You're a star!". Parast pesin tund aega suud seebiga. On teaduslikult toestatud fakt, et ma ajan palju lolli juttu, aga midagi nii nomedat pole ma varem kova haalega valja olenud... piinlik.
Eile aga kaisin om National Insurance numbri intervjuul. Seda numbrit on vaja neil, kes tootavad, UK-s igasugu hyvesid taotleda ja maksudega mingeid sarke varke teha. Viimane kord, kui ennast nii immigrandina tundsin, oli siis kui mind konteinerisse topiti ja Mayflowerile smuugeldati. Poolteisttunnine tsurkade keskel ootamine ja formaalsuste loopimine ei ole mulle kunagi mokka mooda olnud ja seegi kord ei olnud erand. Aga vahemalt on see nyyd tehtud. Surun endal kappa.
Nyyd istun siin too juures ja loen minuteid toopaeva lopuni, siis saan Musiga kokku. Ta tuli eile Londonisse ja mul on hea meel. Ta on endiselt armas :)
Tervitused talle ja koigile neile, keda alates teisipaevast taas nagema hakkan seal mandri peal :) YES! I'm coming home 4 Xmas :)
Paeva juhufraas from eilne Metro:
"...It really is not your fault, your brain is telling you to do so..."
Post Scriptum: Kui ma veel lakoonilisem saan olla, annan teada!
14 detsember, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar