Brothers & Sisters

Kas maailm on uueks "Dünastiaks" või "Dallaseks" valmis?
Vaadates teisipäeva õhtul Channel 4-st kolmandat osa 2006. aastal USA-s valminud sarjast "Brothers & Sisters" julgeksin ma öelda, et mina küll olen. Andke mulle Sally Field ja Calista Flockhart ning visake sinna juurde üks suht nägus gay advokaat ning mina olengi sinu "lowbrow" gay publik.
Bring it on!

Hõissa Pulmad!

Sõber Aigar sattus Kadriorus peale romantilisele vene pulmale...
Hõissaaaa :)

Mis asi see on seal väljas?

Ei teagi, kas see on selle pärast, et on Wibledon või et kodus toimub noorte laulu- ja tantsupidu, aga mis krdi ilm see seal väljas on???

West End Live & Jaaniko

Laupäeval koondusid erinevad West Endi teatrid ning muud West Endiga seotud huvitegevused Leicester Square'ile ning andsid tasuta kontserdi "West End Live". Tegelikult huvitas mind ennekõike "Lord Of The Rings'i" ning "Dirty Dancingu" etteaste. Kuid kuna need mõlemad olid programmis kella 12-nest, siis ma nende nautlemisele ei jõudnud (kell 12:11 tulin dushi alt välja).
Küll aga nägin ära Mamma Mia bloki lõpu, kesise Chicago presentatsiooni ning palju kiidetud Avenue Q. Viimane tundub olevat West Endi popim ja armastatum muusikal, kuna rahvas viskas terve ettaste ajal saltosid ning aplodeeris rajult. Kuidas sa siis ei aplodeeri, kui laulud kannavad pealkirju "If You Were Gay" ja "Everyone's A Little Bit Racist"
*

Reigo käis Londonis ning kuna oli Jaanipäev tuli midagi ette võtta. Sven pani Janno fakti ette, et grillimis fest toimub tema kirikuaias. Ostsin Tescost liha, võtsin Reigo kaenlasse ning läksin kohale. Grill oli. Sven, Gytis, Karel ja Janno olid. Jaanipäevale kohaselt oli olemas ka raju vihm ja pudel viina. Igati edukas Jaaniko lõppes minu jaoks peale nelja kui ennast G-A-Y Late'ist koju lohistasin (jessas kui ammu ei olnud seal käinud).

Eelarveldamine

Kuu alguse eksperiment "£4 päevaeelarve kaheks nädalaks" andis mulle korraliku obaduse kuklasse ja psühholoogiasse.
Panin oma sissetulekud ja kohustuslikud väljaminekud ekseli tabelisse ja lõin endale korraliku distsipliini oma raha kulutamises ja säästmises.
Umbes-täpselt nii nagu igavad inimesed seda teevad. Esimese 5-päevaga on see igatahes ennast igati õigustanud.

Marko Londonis

Pühapäev tõi endaga kaasa palju toredaid müügiinimesi baltimaade MTV-st.
Ma polnud Markot 6 kuud näinud ning kui ta Picadilly Circusel minu poole jalutas oli selline tunne nagu jalutaks ta seal iga päev ning saaksime igal õhtul niimoodi keset Londoni linna kokku. Kuidagi väga hubane oli.
Peale kahte pudelit veini sai muidugi ka teatud mängureeglid jälle paika pandud, ning loodetavasti suutsin teda veenda ennast siia lohistama... nii pikemaks ajaks.
Seniks aga oleme mõlemad omandanud singel'i staatuse...

Sveniga teatris

Svenska käis eelmisel nädalavahetusel Londonis ja ööbis minu juures. Loodetavasti oli tal siin tore, vaatamata sellele, et me tegelikult öösiti väga tihti kokku ei saanudki...
Küll aga käisin ma Sveni mahitusel oma aastase siinoleku jooksul teist korda teatris. Etenduseks oli "Väike Õuduste Pood" ning minu review sellele on igati positiivne. Kuigi-kuigi... vinguks ka, aga ainult natukene - servast.
Kohati jäi lihtsalt mulje, et lavastaja oli osade tseenide paika panemisel tukastanud, ning näitleja seisis keset lava kuidagi nõutult ja tegevuseta. Selles suhtes pluss pinktid Malviusele, kes tüki mitu head aastat tagasi Tallinnas lavastas.
Aga Svenskaga on alati tore ja meeldiv :)

1. lend lahkujaid

Neljapäeval (see oli siis 14. juunil) korraldas MTV oma esimese satsi lahkujatele Mashis ärasaatmispeo. Kohal oli inimesi, kelle olemasolust mul õrna aimugi ei olnud. Üks firma, palju võõraid inimesi, kes midagi tähtsat teevad/tegid ning nelja tunniga joodi £7000 eelarvega baar tilgatuks.

Nõme tass

Kas saab veel nõmedamat tassi kakao joomiseks olla?

There something about Charlotte

Hah :)
Tundub, et Charlotte on Kariibidelt tagasi.
Tana kurtis uhke papa liftis oma kolleegidele, et tema 15-aastasel tytrel on habi, kui issi ta mingi labase Jaaguariga kooli viib.

Mul jalle mokk tollakil...

Eksperiment

Eksperiment kaks nädalat £4 eelarvega on tõestanud, et tegelikult saab justkui hakkama küll. Nädal aega on veel minna, kuid olen märganud, et elu võimalikkus sellise rahasummaga on siiski võimalik.
Võtta rahulikult, kaaluda väljaminekuid sendise täpsusega ning, voila, hing jääb sisse. Rohkem selliseid eksperimente ei korralda, sest nii olla on liiga ebameeldiv.
Järmine reede - ootan sind kannatamatult!

Kui aju puhkab

Reedeõhtune ekspompt pinting jättis jälje minu tervesse laupäeva. Aju protesteeris ning keeldus absoluutselt igasugusest koostööst minuga. Suurema osa Soho Square'il veedetud ajast vaatasin osavalt enda ette ja õõtsutasin ennast edasi-tagasi. Sellega sain suurepäraselt hakkama.
Teatud suraka andis mulle telefoni kõne Vilniusest: "Hello Ranno! We have no feed!"
No feed... no feed... oh... Rock AM Ring! Olen Standbys! Meil on live! Jee... No feed... no jee... nooo... this is bad! Aju hakkas õnneks tööle ja nii palju kui minust sõltus sain korda ajada ning asjalik olla. Isegi Noelle oli impresseeritud, kui oma paberitega mööda Soho Square'i ringi uhasin.

Just 1 pint...

"Would you fancy a pint?" küsis Stu, kui reedene tööpäev lõppema hakkas.
"I don't know... maybe just one... After all I did get a payrise...".
Kella nelja ajal hommikul lohistas Anni mu Camdenist enda juurde Putney'sse, kus teve järmise päeva Futuramat vaatasin ja kõrre kaudu siidrit sisse imesin, et parem hakkaks. Hakkas küll.

Dialoog

Kontori 7. korrusel on miski finantsfirma. Sööridest ja mädämitest pintsaklipslased lähevad liftiga tööle ja vaatavad emm-tee-vee teksades töötajaid viltuse pilguga.
Omavahel räägivad nad nii -
Söör: "My daugter Charlotte is going to class field trip next week."
Mädäm: "Really! Where to?"
Söör: "To St. Lucia."
Ranno (thinking): "Oh... right on then... Cute! Mina käisin Kuremäel ükskord... Ok. Pariisis ja Yorkis ka... aga ikkagi... Klassieksursioon Kariibidel... nice touch!"

Külm ilm & Õhtusöök Ethani juures

Väljas on nii külm, kole ja vihmane, et see ei ole isegi enam naljakas mitte... Kaks kampsunit ja villasokid ajavad asja ära ja teevad olemise talutavaks. Kuuldavasti ootab Briti saari ees selle aasta kuumim suvi. Ootan kannatamatult.
*
Eile kuulus mu originaalsesse päevaplaani voodis vedelemine ja mitte millegiga tegelemine. Mu graafik löödi Ethani poolt brutaalselt segamini, kui ta mind enda juurde õhtusöögile kutsus. Kareli ja Gitise kutsus ka. Ja siis veel ühe oma sõbra Lõuna-Aafrikast.
Söök oli hea, seltskond oli hea, youtube lahutas meelt.

BD joogid

Sellel aastal tundisd sõbrad- tuttavad üsna suurt huvi teemal minu vanemaks saamise tähistamine. Ajasingi siis Laupäeval kõik keskpõrandale kokku ja kutsusin huvilised kella 8ks Profile'i drinkidele. Kohale tulid pea kõik keda teavitatud ning natuke lisakski. Kõigil oli kellega suhelda ja suhestuda ning olekut võib pidada igati õnnestunuks.
Pluss... mul on on nüüd oma kaamera :)

Barcelona 7 (kodutee)

Kell 5:25 hommikul olin juba Sants-Estació peaaegu tühjas ootesaalis ning vaatasin nõutu näoga informatsioonivaeseid tabloosid ning suletud kassasid...
Olin eelnevalt järgi uurinud, et Catalunya Express väljub Reusi kell 6:15 ja jõuab kohale 7:54. Piisav aeg, et lennujaama jõuda. Piisav ka selleks, et ming närviliseks muuta. U. 45 minutit varuaega on minu jaoks suhteliselt minimaalne.
Mitte ühtegi rongi ei välju 6:15... hmm... ärevus... Hispaania keelt valdavatelt jaama turvameestelt (üks kiitles, et oskab puhtalt ka katalaani keelt, kuid tol hetkel ei osanud ma sellest lisainformatsioonist eriti vaimustuda) sain teada, et rong siiski väljub, kuid kell 6:33. Ok, seegi hea. Varuaeg kahaneb, kuid peaks siiski jõudma.
6:12 - Kassad endiselt suletud... Paanika! Krt... kuidas ma nii loll võisin olla, et eelneval päeval mitte oma piletit välja osta! Manana imes nädala jooksul täiesti endasse ja reaalsuse laks vastu nägu tundus külmem kui jää.
6:15 - Kassad avati. Rong Reusi väljub kell 6:33 platvormilt 5. Uhhhh....
6:33 - Rong Reusi väljus koos minuga kell 6:33 platvormilt 5. Level 1 completed!
7:54 - Rong peatus Tarragonas. Loogiline, 6:33 väljunud rong ei sõida ju 6:15 mitte väljunud rongiga ühes graafikus. Loen vaheldumisi raamatut, kiikan aknast välja ja kuulan teraselt võõras keeles teateid, üritades tabada lauset "Proximo estación, Reus" (teadustaja räägib pisut rohkem kui vaja oleks).
8:10 - Rong saabus Reusi raudteejaama. Check in'i lõpuni jäänud u. 35 minutit. Buss lennujaama maksab 2 EURi ja sõidab sinna u. 10 minutit. Bussi pole... pekki... Sain taksojuhiga kaubale, et ta viskab mu 17 EURi eest lennujaama. Rip off? Võimalik. Kuid mul ei olnud aega ega tahtmist kaubelda. Jooksin lähima pagaautomaadi juurde ja võtsin eelarve välise summa välja. Level 2 completed!
8:30 - Lennujaam. Check in'i lõpuni u. 15 minutit. Olen järjekorras viimane. Kott kaalus 14,5 kilo (lubatud 15). Kõik ok. Väike ja formaalne turvakontroll ja ootesaal koos pudeli vee ja võileivaga.
9:45 - Väljus lend suunal Reus-Stansted minuga pardal.
11:45 - Seisin oma kodinatega Stanstedi terminali ees ja tegin suitsu. Level 3 completed! Game Over!
*
Suur aitähh Silverile vastuvõtmise ja Annile kaamera eest!
Puhkus oli viimasepeal!

Barcelona 6

Viimane Barca päev algas sellega, et seadsin oma sammud £6.99 muretsetud reisijuht-raamatus palju kiidetud Casa Milla poole. Tõsi ta on, et maja erineb suuresti muust linna tänavaarhitektuurist, kuid kui ma ei oleks märganud hoone ees seisvat turistide massi, oleksin tõenäoliselt sellest mööda jalutanud. Võimalus jääb, et kui ma leidnuks viitsimist ennast majja sisse pressinud oleksin saanud suurema kogemuse, kuid peale Montjuic'i oli mind liiga ülesse haibitud välisilmega natuke raske rabada. Vaatan selle maja kunagi manana uuesti üle.

Jalutasin edasi ning võtsin suuna Parc Güell'ile. Antonio Gaudi poolt loodud kompleks oma voolavusega avaldas muljet. Muljet avaldas ka turistide voog, mis seal oli. Pidevalt ees tuterdavaid hallipäiseid Ida-Saksa turiste olid kõik kohad täis. Aeg-ajalt tuli mul kasutada erinevaid ja kuidagi hästi ära peidetud teppe, et ühest kohast teise jõuda. See aga oli igati abiks, kuna tõenäoliselt nägin kogu pargi välisilmet nii nagu aeglased vanurid ja muidu uisa-päisa ringi jooksvad turistid seda ei näe. Park on ehitatud mäele, ning kuna mägedes olek tekitab minus automaatse soovi tippu jõuda siis sinna ka jõudsin (või vähemalt nii kõrgele, kuni see uudishimulikele reisijatele võimalikuks tehti). Linn jälle peo peal, seekord teise nurga alt. Nimetame siis seda "Hr. Haraka" vaatevinkliks :).

Tabades ära, et tegemist on siiski linnaga, mis asub suhteliselt jala läbikäidaval territooriumil kõndisingi mäe otsast alla vanalinna, et kokku saada Marjuga, kes Barcelonasse aprilli lõpus maandus ja plaanib seal natuke aega oma elust veeta.
Kuna mul pole siin eriti võimalust merd ja randa nautida ajasin plika endaga päikest võtma. Võtsime seni kuni pilved päikesele ette tulid ja liikusime linna tagasi. Natuke siidrit ka ja siis "koju" pakkima ja Silveri töölaaslasest sõbra Fredericu valmistatud pastat sööma.
Äratus Reusi lennujaama tagasiminekuks 04:30 AM.

Barcelona 5

Esmaspäeva hommikune paduvihmasadu tõmbas sõna otseses mõttes minu randamineku plaanile vee peale.
Panin oma pea kokku ning päikese väljatulekuga sain idee ronida mäkke nimega Montjuic. Ega ma ausalt öeldes ei osanudki midagi sealt oodata ega leida. Minu 6.99 naela eest hangitud reisijuht oli selle paiga koha pealt üsna napisõnaline.

Kui on soovi võib sinna mäkke köisraudtee abil kohale jõuda. Aga kui on tahtmist, võhma ja tublisid tuharalihaseid, siis ka oma kondiauru jõul. Kuna minul oli tahtmist rohkem kui soovi tegin läbi tippuronimise tuuri, mis pakkus erinevaid vaateid ülithedalt täis ehitatud linnale ning aedu ja pargikesi absoluutselt igale maitsele. Mäest ülesse ronimine tähendab alati seda, et kunagi jõutakse ka tippu. Montjuic'i tipus asub (täpselt nii nagu kõik kaardid ka näitasid) mäenimeline tsidadel, kust avanevad maksimumvaated überkaudsele. Minusuguse tuima inimese võttis sealt avanev pilt päris kihevile :)

Mäest alla minek oli mu isiklikes plaanides päädinud kindla eesmärgiga jõuda Kataloonia uhke arhitektuuriga kunstimuuseumi territooriumile. Tee oli lihtne ja üsna sirgjooneline, kuid sinna jõudmine, tuli välja, osutus päris kaootiliseks. Kaootilseks selles mõttes, et iga kord kui hakkasin ennast hellitama kindla suunaga, hoomas mu silm midagi, mida oli tarvis koheselt kaema-katsuma-nuusutama minna. Oli selleks siis allee, skulptuur või lillepõõsas... kõik tundus oluline.

Läbi mitmete haakide, kurvide ja treppide jõudsin lõpuks eesmärgini Museu Nacional d'Art de Catalunya oli ehitisena päratult suur ja minu jaoks igati väärt seda, et sinna jõuda!

Peale ligi neljatunnist mägiturnimist võtsin ma lõpuks suuna ranna poole. Koukisin kõrva tagant välja Silveri soovituse mitte minna Barceloneta randadesse vaid võtta suund olümpia küla poole. Tõesti, seal oli rand ja see oli igas mõttes nägusam, kui see mis jahidadama taga kesklinnale lähemal oli.

Tuul oli tugev ja laine möllas, kuid see oli pigem abiks kui kahjuks. Liival lebades, sinist merd ja päikest hoomates tunned, et elujanu annavadki just sellised pisikesed momendud, kus mured on kaugel. Sinul ei jää muud üle, kui need hetked avasüli vastu võtta, endasse immutada ja nendest rõõmu tunda.
Viva la Catalunya :)

Ja selle sissekande lõpuks - jah, ma olen ikka siin! Selle tõestuseks üks sooloturistile kohane digikaamera ajastu ime - pilt iseendast :)

Barcelona 4 (Sitges)

Pühapäev (ühtlasi ka minu esine päev aasta vanemana)möödus Sitges'is (u. pooletunnine ja 2.50 Eurone rongireis Barcelonast).

Tegemist paigaga, kus rand on peene liivaga kaetud, tänava moodustavad imetoredad vahemere majad ja kuhu A. Kivirähki "Rehepapist" tuntud rumal sulane Jaan hea meelega ennast lebama sätiks. Just nii nagu tema seda teinud oleks sättin ka mina ennast Silveriga liivale lebotama ja hakkasime elu nautlema. Esialgne paksu võitu pilveriba taandus, ning sini-sinisest taevast sirav päike tekitas minu õrnas põhjamaa nahas otsekohese protesti, mis sai ohtra päikesekreemiga rahuldatud.

Piisav lebotamine tekitab alati tunde, et tuleks liikuda - liikusime... kõndisime siin-seal-kolmandas kohas. Poolnudistide rand ei pakkunud just kõige paremat vaatepilti - ülekaalus ja -vanuses mehed mängisid sulgpalli, nii et kõik rippus ja lapedas.
Aga see-eest oli lõunasöök ühes baaris väga meeldiv ning painajalik sulgpallimäng ununes peoga pühitult.
Mõnus... Mõnus... Mõnus.