Enne äralendu

One day I fly away... leave all this to yesterday...
Ja nii ongi... No võib-olla mitte nüüd nii dramaatiliselt, aga mingil määral nagu sobib see laul praeguse hetkega.
Toetan ennast vastu oma seljakotti. Mõtlen, et peaks sinna ka asjad ära paigutama... aga ei viitsi enam. Ei viitsi enam pakkida...
Selline imelik tunne on sees. Hetk, mida olen oodanud on kohe-hohe käes.
Käisin just Mustakivi Hansapangas (mis meenutas küll rohkem Iru vanadekodu oma klientuuri poolest) ebaõnnestunult raha vahetamas ja mõtlesin, et oh crap... this is it! Siit lähen ma veel korra koju ja siis järgmisel hetkel olen oma kodinatega juba ust lukku keeramas ja sealt edasi juba Tallinna kohal ringi tiirutamas ja lääne poole teel.
Ühesõnaga - rõõmu, paanika, rahutuse, nukruse, igatsuse, rahulolu tunnete segu ja pööris praegu peal.