Where are thee... mu prügikast

Mulle meeldib see naabruskond, kus ma praegu olen.
Selline rahulik ja vanade majadega ümbruskond.
Aga mis kõige olulisem - siin on pea iga kümne meetri kohta vähemalt üks prügikast, kuhu oma teekonnal kogutud risu visata.
Teekonna risu koguneb sinu kätte näiteks inimestelt, kellest möödud ja kes sulle igasugu saasta näppude vahele üritavad toppida. Nii olen täna enda käes hoidnud põhjalikku manuaali selle kohta, kuidas hobuste peale kihla vedada, kutset Jehoova tunnistajate lihavõttepühade missale ning veel mingisugust kahtlast lipikut, mis üritas mind meelitada mingisugusesse kahtlasesse kohta. Jehoova tunnistajate kutsest sain lihtsalt lahti, kuna New Cross Gate'i tänavad on väga viisakalt prügikastidega ääristatud. Kesklinnas ei ole... otsisin... otsisin... lõpuks leidsin ühe. Teise leidsin ka... aga pool tundi ja mitmeid samme hiljem.
Muidu on London kena. Ainult natuke jahe... ja seda mitte ainult ilma poolest vaid ka inimesed on siin kuidagi reserveeritumad kui ma ette kujutasin. Mitte, et ma nüüd oleksin oodanud, et kogu suurlinna rahvas mind lennujaama tervitama oleks tulnud ja kallistustega üle külvanud... aga ikkagi...
Põhimõtteliselt ei ole häda midagi. Esimesest kultuuri ja hinnašokist olen üle saanud, ning eks nüüd tuleb lihtsalt edasi elada ja enda seatud eesmärkide poole püüelda.
Vat nii....