Oh so lovely!

No mis meil siin siis on??

Pühad-pühad-pühad. Jänesed jooksevad ringi, värvilised ja värvitud munad veerevad mööda tänavaid alla. Inimesed puhkavad ja on rõõmsad ning lennutavad pargis tuulelohet... No peaaegu.
Mina aga olen vahepeal oma lokatsiooni muutnud ning üürisin väikese ja toreda toa Brixtonis. Lovely house in a lovely street, täidetud meeldivate inimestega... mina kaasaarvatud loomulikult. Just lovely-lovely-lovely!

Boy do feel British now! Käin naabrinaiste juures kella viie teel kus lobiseme küpsiseid krõbistades ning vahetame retsepte... või siis siiski mitte.
Tegelikult olen viimastel päevadel ette võtnud paar lõbusat reidi ööklubidesse ning varavalges koju jõudnud (võib-olla oleks varemvalguses ka jõudnud aga eksisin korraks koduteel ära... jube piinlik oli endal). Peale eksimise oli kõik lihtsalt lovely!

No ja siis on olemas loomulikult mind juba pikalt painanud küsimus - kust kuradi kohast inglased oma linnaosadele nimed saavad. No võtame näiteks kasvõi Elephant & Castle. Dü jüü nõu vaat ai miin? Is that lovely?

Kõik praegu... tervitan Vastse-Kuuste põhikooli 7b klassi ja austraallasi, kes üleval korrusel kudrutavad! They are lovely!

Räpane Harry ja varastatud magamiskott

Iga enast lugupidav "SLÕhtuleht" Britannias kirjutas täna detailselt sellest, kuidas nende vallatu väike prints Harry rinnakaid striptiisitare sületantsitas. Kuid sellel ajal kui iga britt vesise suuga Harry stripibaari seiklustest luges, võtsin mina taaskord ette reisi kesklinna ning üritasin ülesse leida Trafalgar Square'i, Picadilly Circus't ja Soho't. Kõik on ilusasti omal kohal ja minu poolt täiesti ilma turisti piibli - Londoni kaardita - taasavastatud.
Tore oli... transiseisundis turiste igas ilmakaares, kõik pildistamas kuute säravat reklaamitablood mis Picadilly Circuse maja fassaadilt vastu sätendasid. Ma siis vaatasin ka... turiste ja tabloosid... siis jälle silda viskavaid turiste... kehitasin õlgu ja liikusin edasi Soho poole ning oleks äärepealt ühele põlvitavale mehele peale astunud.
Imelik, kuidas terve Inglismaa kirjutab sellest, mitmele stripparile prints Harry oma rüpe teenuseid pakkus, kuid keegi räägi põlvitavast ja abipaluvast mehest, kelle magamiskott eile ära varastati. Minu meelest on see palju suurem skandaal, kui mingi rikka poisikluti ostetud lõbud.

Aga Sohost niipalu, et seal müüs üks venelane hapukurki. Kui ma hapukurki sööks, siis oleks ostnud ka.

P.S. Hämmastav, kuidas üks väike armas helesinine Pegeot 206, mis seisab New Cross Gate'i Salisburi toidupoe ees, võib sul ühel hetkel tuju nii nulli viia, et isegi õitsevad nartsissid ei aita.

Where are thee... mu prügikast

Mulle meeldib see naabruskond, kus ma praegu olen.
Selline rahulik ja vanade majadega ümbruskond.
Aga mis kõige olulisem - siin on pea iga kümne meetri kohta vähemalt üks prügikast, kuhu oma teekonnal kogutud risu visata.
Teekonna risu koguneb sinu kätte näiteks inimestelt, kellest möödud ja kes sulle igasugu saasta näppude vahele üritavad toppida. Nii olen täna enda käes hoidnud põhjalikku manuaali selle kohta, kuidas hobuste peale kihla vedada, kutset Jehoova tunnistajate lihavõttepühade missale ning veel mingisugust kahtlast lipikut, mis üritas mind meelitada mingisugusesse kahtlasesse kohta. Jehoova tunnistajate kutsest sain lihtsalt lahti, kuna New Cross Gate'i tänavad on väga viisakalt prügikastidega ääristatud. Kesklinnas ei ole... otsisin... otsisin... lõpuks leidsin ühe. Teise leidsin ka... aga pool tundi ja mitmeid samme hiljem.
Muidu on London kena. Ainult natuke jahe... ja seda mitte ainult ilma poolest vaid ka inimesed on siin kuidagi reserveeritumad kui ma ette kujutasin. Mitte, et ma nüüd oleksin oodanud, et kogu suurlinna rahvas mind lennujaama tervitama oleks tulnud ja kallistustega üle külvanud... aga ikkagi...
Põhimõtteliselt ei ole häda midagi. Esimesest kultuuri ja hinnašokist olen üle saanud, ning eks nüüd tuleb lihtsalt edasi elada ja enda seatud eesmärkide poole püüelda.
Vat nii....

London

London on päris suur :D
"No way!" ütled sa!
"Way!" ütlen ma sulle vastu.
Praegu tahaks nagu natuke nurka pugeda ja vaadata, mis need londonlased siis ka teevad, et kuidas nad käivad ja kuidas nende silmavaade on ja... noh, kuidas siin nende asjade korraldamise ja muu värgiga üldse lood on. Kuidas nad suudavad metroo jaamades eksimatult ringi kolada ja sihtpunktini jõuda. Piletit osta ja... nagu Aafrikast oleks kohale ujunud siia :D
Nojahh... sukeldume siis Londonit õppima.
Lav ya all!

Enne äralendu

One day I fly away... leave all this to yesterday...
Ja nii ongi... No võib-olla mitte nüüd nii dramaatiliselt, aga mingil määral nagu sobib see laul praeguse hetkega.
Toetan ennast vastu oma seljakotti. Mõtlen, et peaks sinna ka asjad ära paigutama... aga ei viitsi enam. Ei viitsi enam pakkida...
Selline imelik tunne on sees. Hetk, mida olen oodanud on kohe-hohe käes.
Käisin just Mustakivi Hansapangas (mis meenutas küll rohkem Iru vanadekodu oma klientuuri poolest) ebaõnnestunult raha vahetamas ja mõtlesin, et oh crap... this is it! Siit lähen ma veel korra koju ja siis järgmisel hetkel olen oma kodinatega juba ust lukku keeramas ja sealt edasi juba Tallinna kohal ringi tiirutamas ja lääne poole teel.
Ühesõnaga - rõõmu, paanika, rahutuse, nukruse, igatsuse, rahulolu tunnete segu ja pööris praegu peal.

Ausõna!

I am the number 2 I am friendly _

what number are you?

this quiz by orsa

Palun väga! Ma olen sõbralik inimene KURAT VÕTAKS!!! Ausõna olen! Internet ütles nii!

Miks jätsid sa mu maha!!!

Ma käisin sind vaatamas nii tihti kui sain.
Imetlesin ning lubasin, et üsna varsti saad sa minu omaks.
Unistasin sellest, kuidas viin siit uutesse kohtadesse ning koos oleksime läbi elanud peadpööritavaid seiklusi.
Oleksime koos käinud läbi tulest ning veest ja oleksin kandud sind kätel ja seljal.
Ja kuigi sa kunagi ei vastanud mulle, andsid sa ometi mõista, et jääd mind ootama. Siiani näen, kuidas sa seal seisid... olles silmi pimestavalt ilus...
Ma tahtsin sind meeletult, kuid sina läksid esimesega, kes raha lehvitas.
Ooo, mu kättesaamatu seljakott Sportlandi kaupluses.... miks jätsid sa mind maha!!

Haavu lakkudes, toredat nalja päeva kõigile!
P.S. Inimene ei saa esimesel aprillil tünga, kui ta terve päeva teiste inimeste eest varjul on! :P

Vabandust...

Täna on kuidagi kurb ja rahutu on olla. Nii palju tahaks erinevatele inimestele midagi sellist öelda, mida neile kunagi öelnud ei ole. Ja kui olengi, siis liiga vähe ning liiga harva.
Äärmiselt paha tundub see, kui järsku avastad enda sees, et tegelikult on palju neid inimesi, kellest tegelikult hoolid ja kellest ikka aeg-ajalt ning mõnikord ka tihedamini mõtled seda ei tea. Nad lihtsalt arvavad, et mul on ükskõik ja reageerivad vastu sama moodi.

Palun vabandust kõikide inimeste ees, keda armastan, kellest hoolin ning kellest mõtlen, kuid kes seda ei tea.

Aga kus kevad on?

Kellegi poolt kultuslauseks kui selliseks saanud "Plirts-Plärts käes on Märts", veab kuidagi eriti kiiva praegu. Ühe korraliku märtsikuu kohta on natukene liiga palju lund ning ilmatargad ennustavad seda juurde tulevat. Natuke nagu depresseeriv on esimese nö. kevadkuu alguses läbi tuisu ja luust-lihast läbi lõikava külma saatel kodu poole ennast lohistada.
Aga küll läheb paremaks... hoian positiivset meelt üleval.

Järjekordne esimene

Minu järkjekordne esimene blogi sissekanne.
Mõtlen siin mina, et aegajalt nagu tahaks ennast kusagile välja kirjutada ja kui aeg selleks küps, siis olengi korraga unustanud oma blogspotide ja muude blogiväljaannete kasutajanimed ning salasõnad.
Selline ma olen... suur unustaja, kes teinekord tahab liialt palju meelde jätta.
Ja siin ma olen. Kirjutan asju üles... et neid meelde jätta.
Ja jätaks juba meelde ka sellise bandi nagu Almondi Esco Band, kes reedesel Noorte Bändide eelvoorus mulle sügava ja kustumatu mulje jättis...