Kõigest, mis märkimist väärt

Ei, haigus ei murdnud mind maha ning viimase aja blogimisisu on olnud päris korralik. Aga mida sa blogid, kui viie rubla eest kuus ma korralikku WiFit siin ei saa.
Nohh, see selleks...

Jaanipäevast on juba nii palju möödas, et viinaviskamisest, lõkketusest ning jaanisneikidest ei olegi mõtet rääkida. Kuke ja Schmidtiga jalakeerutamisest Astorias ei ole ka enam midagi mainda... lõbus oli aga kui teatud kogus Smirnof Ice ikka niisama kehast läbi voolab, siis on natuke kurb ka.



Räägin parem sellest, kui tore on kui Londonis on lahedaid inimesi, kellega reedel kokku saada, Soho Square'il istuda ja shoppamisest rääkida. Siis suunduda edasi Degreesse, kus nelja naelaseid Mojitosid ja Bery Berry Iced Teasid kurgust alla valada. Ning kui aega üle jääb siis muljetada koledate inglise naiste ning kobedate, kuid tagumiketa inglise meeste üle. Anniga on alati lõbus.


Pilt by Karel


Tore on ka see, kui midagi korraldatake. Näiteks paraade, kus kõnnivad kõrvuti roosas aluspesus ning kortsus nahaga meesnaised, kuumad tuletõrjujad, kõhukad karutaadid ning nummid võrkpallurid ja see nimekiri võiks ausaltöeldes jätkuda ja jätkuda, sest kui lõpuks vihmavarjudega tantsivate kontorirottide kõrval Soho Square'i poole jalutasime käis minul pea sellest pillekraarist (või äkki kuumusest) ringi.


Pilt by Karel

Ja kui ka Sohos Square'il midagi vahvat korraldatakse, mis ilusaid mehepoegi kohale meelitab, siis seda parem. Silm puhkas... puhkas... :D. Õhtusöök itaalia buffe's valge veiniga, kiire baas viipekeelt, viimane drink Rupert Streetil... siis autoga otse ukse ette. Väga hästi korraldatud üritus indeed!

Eriti aga meeldivad mulle mu chill-grill pühapäevad, mis viimasel kolmel korral on mulle päris mokka mööda olnud. Ja-jahh ka need, kui ma lihtsalt kodus olin pesu pesin ja külmkappi koristasin. Seekord ajasin oma kondid siiski nelja seina vahelt välja, kuna ilm lihtsalt soosis seda. Sain hea vaate ja hea seltskonna osaliseks Oasis Health Clubi välibasseini ääres päikest võttes (mu outfit muidugi ei teinud mulle au... aga pruunim olen ikkagi nii et ei põe) ning tänasest olen selle klubi auväärt liige ja ostan endale homme ujumispüksid :D Vahepeatus Soho Square'il (tundub, et hea square on :) ) ning seejärel Eesti pidu vaheldumisi Gay Bingoga. Palju Eesti õlut... oh bliss... ning väääga väsitav esmaspäev.

Oli väärt nädalavahetus... oli küll... ja ma ei saa kedagi seekord selle eest nimeliselt tänama hakata, kuna list läheks liiga pikaks. Te teate ise, kes te mu nädalavahetuse meeletult toredaks muutsite :) Tähh
Nimeliselt tervitan seetõttu Äput, kuna ta on kollane ja tal on cool vanaema (paneb natuke geeni tehnoloogia imedele mõtlema kas pole?).

Köhast

Minu elu parimad kaks päeva. Tõepoolest, mul ei ole nii lõbus ja nii põnev juba ammu-ammu olnud. Päriselt ka. Teisipäeva hommikul ärkasin ülesse ja mõtlesin, et kas tõepoolest on võimalik, et ühel inimesel nii paha olla saab? Taarusin vannituppa ja vaatasin peeglisse... kohutav... läksin kööki istusin maha ja mõtlesin... eieieieieiei... nii ei saa ja lasin kuuldavale köha, mis kogu veel magava naabruskonna ülesse äratas. Siis köhisin natuke veel ja helistasin tööle - ma täna ei tule...
Ja nii ma oma teisipäeva ja kolmapäeva veetsingi. Köhides, aevastades, köharohtu võttes ja aretades, milliste käepäraste vahenditega oma köhahooge taltsutada.
Ma ei jää enam kunagi haigeks!!!

Tänan kõiki neid kes mulle kaudselt ja lähedaselt haiguses toeks olid, ehk Musi, Carol, Tim, Julia, Clive, Stuart, Simon (kes ka haige oli) ning Hele ja Kristjan, kes hea Terminaatori loodud laulu sisse laulsid.

Nädalavahetusest

Kui nädalavahetus on lääääbi,
siis kellegil ei tule tunda hääääbi...

Nii laulis mu kallite vanemate ülemine naaber hr. CoolD kunagi ja ju laulab siiani... tervitan ta juba ette ära, siis pärast vähem jamamist.

Igatahes jahh, tegin sellel nädalavahetusel oma viimase vahetuse Fire Stationis, ning võib öelda, et superkangelase Baari-Ranno päevad on möödas. Oh ilus aeg... pole vaja hetkeks tarduda. Kuigi lõbus oli.

Francescal oli sünnipäev. Palju õnne talle, tore tüdruk tõepoolest. Niisiis otsustasime Fra, Tony ja Marceliga peale korralikku pubikoristust, tippide jagamist ja paari kobedat poolehinna pinti välja minna. Farringdon ja Fabric, miks ka mitte? Kell kaks öösel... tiditiu-tiditiu muusika ja oma tabletimaailma lõksu langenud inimestega. Paras psihholoogiline-kultuurilile kogemus. Muljet ei jätnud aga koju jõudsin ikka kell 7 hommikul. Red Bull... tänan, et mu seedimise sassi keerasid. Lõbus ikkagi.




Laupäev oli pubipäev ja pubiöö... viimane. Peale korralikku pubikoristust, tippide jagamist jäime veel Fire Stationisse paari kobedat poolehinna pinti nautima. Tšitt-tšätt kella viieni, ning vants-vants kodu poole. Minu pubipäevad leti taga on möödas.

Suurepärane päev... pühapäev... uni kella kaheteistkümneni ning nädalavahetuse väsimus on teinekord parimad, mis juhtuda võivad. Oled laisk ja kohtud Keiraniga. Käid hiinakas ning kinos. Film on muidugi natuke kõhe, aga see-eest väga hea. Siis laiskled veel natuke, tunned end mõnusasti ning lähed magama.



Ja siis sai esmaspäev. Töö... ja köha... köha on halb ja kell on palju.

Ja enne magaminekut mõtlen jälle oma musile, kes praegu Riias magab. Siis mõtlen emale, isale, Evelyle ja Getterile... pea pöördub kuidagi tihti ja kontrollimatult kodu poole :) Ja see on hea.

Eputamise ohtlikkusest

Tanane oppetund oli lihtne - ara eputa, kui tegelikult ei oska!!
Surfates intranetis ringi leidsin sealt abipalve:

"Radio Ga Ga needs some song quotes translating into Finnish for a competition on friday - if you could help us then can you email me please."

Hea inimesena motlesin kohe, et ohh miks ka mitte.
Aga nuud siis tolgime soome keelde lause:

"Fat bottomed girls, they make the rocking world go round"!

Tervitan soomlasi!

Fat Bottomed Girls-Queen

Ja nyyd SOOME KEELES!!!

Suurest armastusest ja tuvi-inimestest

Tana sai selle peale argatud, et toas oli jahedam kui viimastel paevadel ja vihma krabistas akna taga. See oli hea vaheldus, sest ei ole liiga soe ega teps mitte kulm.



Eile ohtul olin aga tunnistajaks mormoonide Suurele Armastusele.
Tegemist siis HBO uue veidra ja paris kobeda sarjaga "Big Love". Vaatasin seda ja motlesin, et kull on ikka mormoonimehe elu raske. Laed paari kolme naisega, toidad ja katad neid. Magatad koike kolme seni, kuni enam muud moodi ei saa, et peab Viagra najal oma kohustusi isalovi kombel taitma ja uleuldse kurnad ennast fuusiliselt ja vaimselt ara. Milleks votta kolme naist... milleks uldse naist votta... votke mees... nendega lihtsam... lahevad Liverpooli oma vanematele kulla ja jaavad sinna - palju kergem kui kolme naise tujutsemisi kannatada.

Tana seevastu olin tunnistajaks sellele, kuidas inimesed korraga tuvideks muutuvad.
Juhtus see nii, et ostsin endale louna pausi ajal hea kebabi ning tollerdasin Soho parki seda nautima. Korraga oli mu umber kuus tuvi, kes oma osa minu pitast tahtsid saada. Ihne idaeurooplasena jatsin nad loomulikult kuivale... endalgi vahe. Siis aga tuli samasse parki miski Pepsi Maxi promo uritus ning hakati suurtes kogustes tasuta Pepsit jagama. Laisa pohjaeurooplasena ei viitsinud ma ennast pusti ajada, kuid kus alles minu umber laks sahmimiseks. Nagu tuviparv olid koik inimesed jagajate umber ning noudsid oma osa. Laane-Eurooopa kombeid natuke tundes, tegin ma rahulikult oma suitsu lopuni, ajasin ennast pusti ning votsin oma purgi, kui suurem tuvi-inimesi laiali oli lennanud ning jalutasin paabulinnu kombel toole tagasi.

Oj Bjorg, tervitan sind sinu laheda nime parast ja Simon'ile head reisi saksa!

(tappidega tahed saabuvad hiljem DHL-iga ;)

Lihtsalt heast olemisest

Lihtsalt hea on olla.
Ilm on selline, nagu seda pole juba ammu nähtud. Päike paistab ja inimesed pesevad ennastunustavalt autosid.
Lihtsalt hea on olla ja see ongi kõik.

Tervitan Karelit, kes mind reedel endaga välja kaasa võttis ja Pink-i kes ei taha olla rumal tüdruk... mina ka ei taha rumal tüdruk olla.

Pink-Stupid Girls

Soojast ilmast ja Iraani jalgpalli lipust

Ooo nii kuum on tunne... Nadalavahetus tuleb paikeseline ja soe-soe-soe. Temperatuur touseb kuni +31 kraadini ning inimesed on hullumas suvekuumusest. Absoluutselt nauditav valis-ilm. Kui ma ei hakkaks nadalavahetusel tegelema oma salajase idenditeedi olemusega ehk toole hakkab SUPER Baari-Ranno.
No tegelikult on tosiasi see, et superkangelane korjab sealt pikkamisi oma kodinaid kokku, sest uued tipud ning regioonid vajavad vallutamist ning ega ta ei viitsi selle januste aitamise bisnessiga vaga tegeleda ka... nojahh eriti kui arvestada seda, et selleks pole tal endal isiklikult oma naha paastmiseks enam vaja tegeleda kahh...

(ohohohoohhh egobuust toustis korraks toolilt lendu... nuud tagasi omas elemendis)

Aga ikkagi ei saa selle jargmise kuu aja jooksul sellest gloobaalsest jalgpalli uritusest mooda minemata jatta. Taiesti eneselegi piinlikust valmistades olen ma isegi juba natukene selle maaniaga kaasa lainud, ning eile "kohustuslikuks" Iraani meeskonna fanniks loosituna olen otsustanud oma "iidolmeeskonnale" igati abiks olla ning neid omal vaikesel moel ergutama hakata, ise selle ule uhkust tundes. Alustan sellest, et muretsen oma laua kohale suure Iraani lipu, mis juba kaugelt kontorisse sisenejate silma riivab. Paraku ei ole ma onneks/onnetusesk (ei ole veel otsustanud) esimese hooga veel avastanud kohta, kust vastava riigi lippu ima suurema vaevata hankida.

Tervituste rubriigist leiame me toredaid ja haid soove Stinder Bhogalile, kes mulle tana ilma igasuguste jamadeta ja laksult UK pangaarve arvas. Taaskord lahevad tervuitused lapsena onamisvoistluseid pidavale Andrele, selle parast et ta on brasiillane (tapsem info eelmises sissekandes) ja suutis Fire Stationi baaris poolteist kanistrit=£135 oma hooletuse ja meie tipide arvelt maha valada. Ning loomulikult tervitan oma MUSI, kes praegu Pariisis on... ma kohe tunnen ta lahedust!! Kallis oled!

Kontorirott brasiillastest ja jalgpallist (taas)

Tana ei meeldi mulle brasiillased. Kusjuures ma paari tunnen ja nendel ei ole vaga vigagi. Aga tosiselt viskas ule, kui sirvisin oma orkut.com-i communiteid (mida mul on tegelikult liigai palju kogunenud) ja mida ma naen - kommuunis Eesti Muusikali Tegijad on mingi Rio ajugeenius hullult portugalikeelseid teemasid aretama hakanud.
Kallis barsiillane - porugali keelt oskavad suuremalt jaolt ainult need inimesed, kes peavad oma kodumaaks Brasiiliat voi Portugali (ja ma EI valista neid inimesi, kes oma lobuks/vajaduseks on selle keele ise ara oppinud).

Nii palju siis sellest.
Vat nii juhtub, kui saad toolauale arvuti ja sul tekib mingi vaba moment. Kohe internetti ja orkutisse. Siis blogima ja kui teada saan, milline on siinne poliitika MSN suhtes.... kohe chattima :D Toeline kontorirott toepoolest. Isegi kohalikust osakonna jalgpalli kihlveo mangust votan osa. Ma ei teagi miks... lihtsalt... ja nuudsest olen loosi tahtel andunud Iraagi meeskonna austaja. Yay 4 me!

Aga jahh... jalgpallist ei saa siin hetkel ule ega umber. Palavik on nii korge, et termomeetrid plahvatavad. Garanteeritud on, et 5 minuti jooksul kuuled sa sona "football" vahemalt kaks korda, ning mone World Cupil osaleva riigi nimi jouab su korvu keskmiselt peale iga 7-9 minutit. Igatahes on mul hea meel, et kohalik jalgpalliheeros M. Rooney oma jala korda sai ning see kooluse-luumurru-huppeliigese-voi-mis-iganes skandaal labi sai. Inimesed on kohe palju roomsamad ning paike on ka eredam.

Paikeselise paeva puhul on mul hea meel oma tervitused edastada Carlosele, kes jousaalis kaib ning Andrele kes jumal teab mis veidral pohjusel mulle eile detailselt oma teisme-ea onaneerimisvoistluse kogemustest detailselt pajatas (ei olnud nii huvitav kui alguses lootsin).

Headest mõtetest ja popkultuuri võhiklikkusest

Mõnkord mõtled küll, et head mõtted ei saa teoks ning inimesed, kes sulle "good luck" ütlevad ei mõtle seda tegelikult päriselt ja sellest ei ole mitte mingit kasu. Tegelikult on ikkagi vist nii, et kui neid "good luck'e" parajasti sinu kontole laekub, ühel täiesti ootamatul võimalusel saad need välja lunastada. Ja seda on hea teada-tunda.

Muuhulgas avastasin täna, et peaksin tublisti harima ennast maailma popkultuuris laineid löövate inimeste osas. Käies ringi Madame Tussaud tõetruude vahakujude vahel avastasin omaks üllatuseks, et väga paljud nendest tüüpidest on mulle täiesti tundmatud, ning võiksid minu poolest olla naabri Valved. See mõte tekitas minus teadud määral piinlikust ning ajendas omakorda mõttele, et peaks ikkagi selle raamatu ära ostma, kus 1000 vingema popikooni pildid olemas... Waterloo metroojaama lähedal olevas raamatupoes maksab see kõigest £25...

Ja lõpetuseks ilmast... Suurepärased päevad lihtsalt pargis logelemiseks ja mõteteks, et "ilm ja mina oleme liiga ilusad, et tööd teha".

Tervituste rubriigi täidan parimate soovidega elunäinud naisele, kes Oxford Streetil ohjeldamatult suhkrut sõi, uuele Fire Stationi barmanile Tomasele ning Keiranile, kes mulle tasuta piletid Madame Tussaud'sse andis. Cheers to all of you!

Vihmast ja jalgpallist

Sajab-sajab-sajab... täna ei sadanud ja see oli hea.
Praeguseks olen ära näinud ja omal nahal tunnetanud vist kõik erinevad vihmatüübid, mis maailmas olemas on ja seda 9 päeva vältel. Nüüd saan aru küll, miks seda saart uduseks ja vihmaseks kuningriigiks kutsutakse. Nagu erinevaid kohalikke ja eksporditud õllesorte on siin ka erinevaid kohalikke ja eksporditud vihmatüüpe. Aga üks joon on neil ühine - lähed välja ja enne kui arugi saad oled aluspesuni niiske ja sokid on läbi ligunenud. Ning kogu veelõbu kulminatsiooniks on köha ja tatine nina.
Niipaljukest siis kohalikest kommetest ilmast rääkimise näol.
------------------------------
Jalg+pall+planeet maa annavad kokku Jalgpalli MM-i. Ja ma ei valeta, kui ütlen, et väga paljud inglise mehed ja naised ei seksi, kuna jalgpall on nende jaoks parem kui seks, šokolaad ja päikeseline päev rannas kokku. No tõepoolest, World Cup pole veel alanud ja mul sellest juba kopp ees ja juhe koos. Paar päeva tagasi jäi mulle kätte kataloog, kus saab endale tellida inglise lipuvärvides äratuskellasid, varbaküüne koolutajaid ja USB portti ühendatavaid kohvitassi soojendajaid, et ainult jalgpallile kaasa elada ja kodumaalapikest toetada. Mul loomulikult hea meel kohalike üle ning tunnen kadedust, et eestlasel ainult Rootsist sisseostetud eurovisooni laulud, mis neid ühendavad... aga kõrini on ikkagi.
---------------------------------
Aga vihma ja jalgpalli buumi kõrvalt võtaksin korraks ka aja maha ning tervitaksin Liinat, kes lõpuks kooli ära lõpetab. Oma ülemust, kes mulle hommikul helistas, et olen tööle poolteist tundi hiljaks jäänud, olgugi, et see kuni päeva lõpuni ja mu surmapäevani tõsi ei ole. Siis veel ühte mustanahalist mammit, kes mind suurte silmadega vahtis kui bussis oma seljakoti sanga närisin... ning Liisi Koiksonit, kes kunagi Itaalias mingil lastelauluvõistlusel laulis "Kui tahan siis saan mida tahan" (tõlkisin selle laulu oma keelde ja laulsin mõttes mammile "Kui tahan, siis teen mida tahan").

Baari-Ranno

Kasnäe, kes ennast kohale on venitanud. Väga austatud ja lugupeetud inimene sellel interneti leheküljel - AUTOR isiklikult! Ole tervitatud!
Niisiis -
Alljärgnevaga kinnitan, et olen elu ja tervise juures. Eelmisest kolmapäevast olen kaasaarvatud tähtsate inimeste gildi. Nimelt kannan nüüd mõnda aega auväärset ametinimetust "barman"... või baari Sirje, kuidas keegi soovib.
Ärge imestage midagi, mulle veel päris meeldib ja olen nüüd nende inimeste suhtes küll palju leebem, kes leti teenindaval poolel seisavad. Päris karm on ja jalad võtab ka täitsa läbi. Aga muidu on täiesti normaalne töö. Aitad januseid ja saad sellest suuremat sorti rahulolu tunde... või miskit.
Vat nii on lood. Käpad valutavad ja saba nagu poleksi.

Tervitan muruniitjat, kes väljas muru niidab (ei või olla!!!!) ja hiinlast, kes mulle Sainsburys jogurtit müüs.

Oh so lovely!

No mis meil siin siis on??

Pühad-pühad-pühad. Jänesed jooksevad ringi, värvilised ja värvitud munad veerevad mööda tänavaid alla. Inimesed puhkavad ja on rõõmsad ning lennutavad pargis tuulelohet... No peaaegu.
Mina aga olen vahepeal oma lokatsiooni muutnud ning üürisin väikese ja toreda toa Brixtonis. Lovely house in a lovely street, täidetud meeldivate inimestega... mina kaasaarvatud loomulikult. Just lovely-lovely-lovely!

Boy do feel British now! Käin naabrinaiste juures kella viie teel kus lobiseme küpsiseid krõbistades ning vahetame retsepte... või siis siiski mitte.
Tegelikult olen viimastel päevadel ette võtnud paar lõbusat reidi ööklubidesse ning varavalges koju jõudnud (võib-olla oleks varemvalguses ka jõudnud aga eksisin korraks koduteel ära... jube piinlik oli endal). Peale eksimise oli kõik lihtsalt lovely!

No ja siis on olemas loomulikult mind juba pikalt painanud küsimus - kust kuradi kohast inglased oma linnaosadele nimed saavad. No võtame näiteks kasvõi Elephant & Castle. Dü jüü nõu vaat ai miin? Is that lovely?

Kõik praegu... tervitan Vastse-Kuuste põhikooli 7b klassi ja austraallasi, kes üleval korrusel kudrutavad! They are lovely!

Räpane Harry ja varastatud magamiskott

Iga enast lugupidav "SLÕhtuleht" Britannias kirjutas täna detailselt sellest, kuidas nende vallatu väike prints Harry rinnakaid striptiisitare sületantsitas. Kuid sellel ajal kui iga britt vesise suuga Harry stripibaari seiklustest luges, võtsin mina taaskord ette reisi kesklinna ning üritasin ülesse leida Trafalgar Square'i, Picadilly Circus't ja Soho't. Kõik on ilusasti omal kohal ja minu poolt täiesti ilma turisti piibli - Londoni kaardita - taasavastatud.
Tore oli... transiseisundis turiste igas ilmakaares, kõik pildistamas kuute säravat reklaamitablood mis Picadilly Circuse maja fassaadilt vastu sätendasid. Ma siis vaatasin ka... turiste ja tabloosid... siis jälle silda viskavaid turiste... kehitasin õlgu ja liikusin edasi Soho poole ning oleks äärepealt ühele põlvitavale mehele peale astunud.
Imelik, kuidas terve Inglismaa kirjutab sellest, mitmele stripparile prints Harry oma rüpe teenuseid pakkus, kuid keegi räägi põlvitavast ja abipaluvast mehest, kelle magamiskott eile ära varastati. Minu meelest on see palju suurem skandaal, kui mingi rikka poisikluti ostetud lõbud.

Aga Sohost niipalu, et seal müüs üks venelane hapukurki. Kui ma hapukurki sööks, siis oleks ostnud ka.

P.S. Hämmastav, kuidas üks väike armas helesinine Pegeot 206, mis seisab New Cross Gate'i Salisburi toidupoe ees, võib sul ühel hetkel tuju nii nulli viia, et isegi õitsevad nartsissid ei aita.

Where are thee... mu prügikast

Mulle meeldib see naabruskond, kus ma praegu olen.
Selline rahulik ja vanade majadega ümbruskond.
Aga mis kõige olulisem - siin on pea iga kümne meetri kohta vähemalt üks prügikast, kuhu oma teekonnal kogutud risu visata.
Teekonna risu koguneb sinu kätte näiteks inimestelt, kellest möödud ja kes sulle igasugu saasta näppude vahele üritavad toppida. Nii olen täna enda käes hoidnud põhjalikku manuaali selle kohta, kuidas hobuste peale kihla vedada, kutset Jehoova tunnistajate lihavõttepühade missale ning veel mingisugust kahtlast lipikut, mis üritas mind meelitada mingisugusesse kahtlasesse kohta. Jehoova tunnistajate kutsest sain lihtsalt lahti, kuna New Cross Gate'i tänavad on väga viisakalt prügikastidega ääristatud. Kesklinnas ei ole... otsisin... otsisin... lõpuks leidsin ühe. Teise leidsin ka... aga pool tundi ja mitmeid samme hiljem.
Muidu on London kena. Ainult natuke jahe... ja seda mitte ainult ilma poolest vaid ka inimesed on siin kuidagi reserveeritumad kui ma ette kujutasin. Mitte, et ma nüüd oleksin oodanud, et kogu suurlinna rahvas mind lennujaama tervitama oleks tulnud ja kallistustega üle külvanud... aga ikkagi...
Põhimõtteliselt ei ole häda midagi. Esimesest kultuuri ja hinnašokist olen üle saanud, ning eks nüüd tuleb lihtsalt edasi elada ja enda seatud eesmärkide poole püüelda.
Vat nii....

London

London on päris suur :D
"No way!" ütled sa!
"Way!" ütlen ma sulle vastu.
Praegu tahaks nagu natuke nurka pugeda ja vaadata, mis need londonlased siis ka teevad, et kuidas nad käivad ja kuidas nende silmavaade on ja... noh, kuidas siin nende asjade korraldamise ja muu värgiga üldse lood on. Kuidas nad suudavad metroo jaamades eksimatult ringi kolada ja sihtpunktini jõuda. Piletit osta ja... nagu Aafrikast oleks kohale ujunud siia :D
Nojahh... sukeldume siis Londonit õppima.
Lav ya all!

Enne äralendu

One day I fly away... leave all this to yesterday...
Ja nii ongi... No võib-olla mitte nüüd nii dramaatiliselt, aga mingil määral nagu sobib see laul praeguse hetkega.
Toetan ennast vastu oma seljakotti. Mõtlen, et peaks sinna ka asjad ära paigutama... aga ei viitsi enam. Ei viitsi enam pakkida...
Selline imelik tunne on sees. Hetk, mida olen oodanud on kohe-hohe käes.
Käisin just Mustakivi Hansapangas (mis meenutas küll rohkem Iru vanadekodu oma klientuuri poolest) ebaõnnestunult raha vahetamas ja mõtlesin, et oh crap... this is it! Siit lähen ma veel korra koju ja siis järgmisel hetkel olen oma kodinatega juba ust lukku keeramas ja sealt edasi juba Tallinna kohal ringi tiirutamas ja lääne poole teel.
Ühesõnaga - rõõmu, paanika, rahutuse, nukruse, igatsuse, rahulolu tunnete segu ja pööris praegu peal.

Ausõna!

I am the number 2 I am friendly _

what number are you?

this quiz by orsa

Palun väga! Ma olen sõbralik inimene KURAT VÕTAKS!!! Ausõna olen! Internet ütles nii!

Miks jätsid sa mu maha!!!

Ma käisin sind vaatamas nii tihti kui sain.
Imetlesin ning lubasin, et üsna varsti saad sa minu omaks.
Unistasin sellest, kuidas viin siit uutesse kohtadesse ning koos oleksime läbi elanud peadpööritavaid seiklusi.
Oleksime koos käinud läbi tulest ning veest ja oleksin kandud sind kätel ja seljal.
Ja kuigi sa kunagi ei vastanud mulle, andsid sa ometi mõista, et jääd mind ootama. Siiani näen, kuidas sa seal seisid... olles silmi pimestavalt ilus...
Ma tahtsin sind meeletult, kuid sina läksid esimesega, kes raha lehvitas.
Ooo, mu kättesaamatu seljakott Sportlandi kaupluses.... miks jätsid sa mind maha!!

Haavu lakkudes, toredat nalja päeva kõigile!
P.S. Inimene ei saa esimesel aprillil tünga, kui ta terve päeva teiste inimeste eest varjul on! :P