Küsimus: Kus on kurva kodu?
Vastus: Poolas
Tegelikult ka! Mina soovitaksin uurimusgrupil, kes Eesti Zibabwe ja muude eksootiliste riikidega õnnelike maade edetabelis tahaotsa lükkis, oma uurimustöö uuesti ja hoolikalt üle vaadata. Põhjus sellest, et poolakad ON kurvad. Nad ise rõhutavad seda pidevalt, kui omavahel räägivad. Õnnetud inimesed, tõepoolest.
Aga minul ei ole põhjust kurva-stada. Mina löötisin nädalavahetusel Oxfordis ning Camdenis ringi ega lasknud ennast millelgi nörritada.
Oxfordis oli muidkes kohalik Pride, mida oma silmaga kaemas sai käidud. Kohalikku marssi küll ei näinud, kuid päeva auks korraldatud üritusest sai küll osa võetud. Selline korralik simman oli teine. Karussell, suhkruvatt, kesisine muusika koledate dräägide esituses (loe maigutades). Nicki French oli ka muuseas laval (see tädi, kes ühel aastal Eurovisioonil põrus ja nüüd pisikestel lavadel pisikeste pedepoiste meeli lahutab), aga ma ise olin tema esinemise ajal WC-s.
Linn ise on meelidv ning sisuga. Kui ma seal kõrgharidust omandaksin, siis tõenäoliselt naudiksin oma olemist seal täiega. Vat nii.
Ja siis järjekordne laisk pühapäev. Minu lemmikpäev :) Seekord Camdenis eesmärgiga osta endale hunnik ilusaid riideid ning kott... ja ehk veel üht-teist-kolmandat, mis meeli erutab. Sain kolmenaelase vöö ning World Vibe CD. Päris hea on teine. Riided ja kott jäid seekord soetamata.
Siis sai veel At Pride Gallery (seekord mitte mingit seost paraadiga) katusel lebodatud, meeldiva seltskonna ning kanaburgeriga. Ohh elu-elu. Iga päev võiks olla pühapäev :)
Homme aga esmaspäev, tulemas on kõrgete temperatuuridega nädal ning selles vaimus tervitan oma EMA, homme oma juubelit tähistab. PALJU-PALJU-PALJU ÕNNE!!!!!
16 juuli, 2006
14 juuli, 2006
Töönädalast nr. 28
Järjekordne nädal on läinud nnnnagu-nnnnniuhhhti!
Esmaspäevast reedeni on üks väikene samm, kuhu mahub palju tööd, väsimust ja valu. Viimast sõna otseses mõttes.
Tundus, et viimane nädalavahetus lõi mu unegraafikule sellise põntsu, et suutsin ennast paika loksutada alles täna. Loomulikult olid mul imepärased visioonid sellest, kuidas ma iga päev otse töölt (või jõusaalist) koju lähen ning varakult ennast kotile sean. No ei õnnestunud kohe mitte. Teisipäeval olid kallid kollegid Leedust siin, ning kokkusulandumise eesmärgil oli tarvis nendega õhtust sööma minna ja kahtlasesse Soho rokibaari kahtlast briti underground rokibändi kuulama minna... kusjuures bänd oli päris hea... nii hea isegi, et ma nende nime enam ei mäleta. Ergo - kolmapäeval olin jälle väsinud nagu hooratud koll ja lisaks veel saabus külla migreen mis ennast neljapäevani minu peas vägagi mugavalt tundis. Polegi teist juba ammu tundnud...
Eile siis tegin triki ära, läksin kohe peale tööd koju ning sain magama päris mõistlikul ajal. Täna olin värske nagu kurk ning see tegi meele erksaks ning rõõmsaks.
Mu jõusaalimaaniast rääkides on mul selline tunne, et mu keha ei ole mu kalorite kaotamisest eriti vaimustuses. Väsimuse, töö ja peavalu kõrvalt olen leidnud aega õgida nagu rase naine. Ausõna, mu söögiisu on kolmekordistunud ning minu aju suudab mahutada tohutult palju mõtteid söögist. Isegi olen üllatunud. Huvitav mida Freud selle kohta küll ütleks.
Aga ma ei kurda... ei-ei... absoluutselt mitte, sest sellel nädalal õppisin, et magamine on üks parimaid tegevusi ning ma suudan mitte kade olla inimeste peale, kes neljapäeva õhtul kollegi viimast tööpäeva tähistades meeletult jõid ning lõbutsesid. Mina tundsin ennast täna hästi ja nemad mitte :D
Tervitused lähevad Eliisabeti saarelt Maarjamaale, kelle elanikud ühed õnnetumad maailmas on. Loodetavasti muudab võimalus alasti pargis alkoholi kaanida teid õnnelikemaks ning Eesti suudab nii mõnelegi Aafrika riigile 1:0 ära teha ja edetabelis paari pügala võrra tõusta.
Esmaspäevast reedeni on üks väikene samm, kuhu mahub palju tööd, väsimust ja valu. Viimast sõna otseses mõttes.
Tundus, et viimane nädalavahetus lõi mu unegraafikule sellise põntsu, et suutsin ennast paika loksutada alles täna. Loomulikult olid mul imepärased visioonid sellest, kuidas ma iga päev otse töölt (või jõusaalist) koju lähen ning varakult ennast kotile sean. No ei õnnestunud kohe mitte. Teisipäeval olid kallid kollegid Leedust siin, ning kokkusulandumise eesmärgil oli tarvis nendega õhtust sööma minna ja kahtlasesse Soho rokibaari kahtlast briti underground rokibändi kuulama minna... kusjuures bänd oli päris hea... nii hea isegi, et ma nende nime enam ei mäleta. Ergo - kolmapäeval olin jälle väsinud nagu hooratud koll ja lisaks veel saabus külla migreen mis ennast neljapäevani minu peas vägagi mugavalt tundis. Polegi teist juba ammu tundnud...
Eile siis tegin triki ära, läksin kohe peale tööd koju ning sain magama päris mõistlikul ajal. Täna olin värske nagu kurk ning see tegi meele erksaks ning rõõmsaks.
Mu jõusaalimaaniast rääkides on mul selline tunne, et mu keha ei ole mu kalorite kaotamisest eriti vaimustuses. Väsimuse, töö ja peavalu kõrvalt olen leidnud aega õgida nagu rase naine. Ausõna, mu söögiisu on kolmekordistunud ning minu aju suudab mahutada tohutult palju mõtteid söögist. Isegi olen üllatunud. Huvitav mida Freud selle kohta küll ütleks.
Aga ma ei kurda... ei-ei... absoluutselt mitte, sest sellel nädalal õppisin, et magamine on üks parimaid tegevusi ning ma suudan mitte kade olla inimeste peale, kes neljapäeva õhtul kollegi viimast tööpäeva tähistades meeletult jõid ning lõbutsesid. Mina tundsin ennast täna hästi ja nemad mitte :D
Tervitused lähevad Eliisabeti saarelt Maarjamaale, kelle elanikud ühed õnnetumad maailmas on. Loodetavasti muudab võimalus alasti pargis alkoholi kaanida teid õnnelikemaks ning Eesti suudab nii mõnelegi Aafrika riigile 1:0 ära teha ja edetabelis paari pügala võrra tõusta.
10 juuli, 2006
Maast linnas ja jalgpalli lõpust
Milline õnnistus on korraks linnast maale saada. Kohta, kus ei ole autosid, kus oravad pragistavad pähkleid ning jänkud põõsas paarituvad... ja nohh... kuulujutud räägivad, et mitte ainult jänkud ei mölla põõsas vaid... noh las ta olla, mina ei näinud ja teadlikult uurima ka ei läinud.
Ühesõnaga käisin eile Hamstead Heath'is. Suures-suures pargis, mis asetseb Põhja-Londonis. Ilm ei olnud esialgu küll suurem asi ning viimase aja kuumus on mind korralikult ära hellitanud. Ometigi oli kogu oleks seal nauditav. Avarad kodukootud maastikud käsikäes Lodr Of The Ringish tihedate metsadega ainult kiviviske kaugusel kesklinnast. Lisaks sellele veel karastav suplus tiigis, milles ei olnud kloorihaisugi.
Ja kõik see koos meeldiva seltkonna, järjekordse roséga ning kana-pasta salatiga, mida pidin sõrmedega sööma, kuna mingil hetkel otsustasin meeltesegaduses salatiga muretsetud kahvli minema visata.
Naturaalne ja orgaaniline... oehh.
Pilt by Karel
Ja siis tagasi linna, et seekordne jalgpalli hooaeg maha matta. Peied olid vinged, kuigi koos prantslastega itaallasi täis Sohos ringi käia ja oma kohta otsida, kus Allez Les Bleus! karjuda ei ole just kõige meeliülendavam (eriti kui minu "meeletut" jalgpalli huvi arvestades). Läks nagu läks ja hea et niigi läks. Itaallased võitsid, tegid terve öö läbi Londoni kesklinnas mürtsu ning täna oli ääretult rahulik linnas ringi liikuda.
Pilt by Karel
Oli järjekordne õnnestunud nädalavahetus, ning õppsin seda, et N2 buss läheb kohe Trafalgari lähedalt, ning kui juubeldavate itaallaste tõttu bussiliiklus ümber on suunatud saab natuke edasi minnes bussi peale, mis mind kohe ukse ette sõidutab. Ja lisaks sellele, et üks korralik noormes kannab endaga alati juukse geeli, vaha vms. kaasas, et peale ootamatut suplust oma uue soenduga pandav välja näha.
Nüüd olen aga väsinud ja tahan magada. Aga enne veel austan vingeid inimesi nagu nt. Anu Saagim, kes kuulu järgi oma Saare kodu õues hommikumantlisse mähitult Soomlaste peale karjus (õige kahh, mis nad siis trügivad meie õue peale kakerdama).
Head ööd!
Ühesõnaga käisin eile Hamstead Heath'is. Suures-suures pargis, mis asetseb Põhja-Londonis. Ilm ei olnud esialgu küll suurem asi ning viimase aja kuumus on mind korralikult ära hellitanud. Ometigi oli kogu oleks seal nauditav. Avarad kodukootud maastikud käsikäes Lodr Of The Ringish tihedate metsadega ainult kiviviske kaugusel kesklinnast. Lisaks sellele veel karastav suplus tiigis, milles ei olnud kloorihaisugi.
Ja kõik see koos meeldiva seltkonna, järjekordse roséga ning kana-pasta salatiga, mida pidin sõrmedega sööma, kuna mingil hetkel otsustasin meeltesegaduses salatiga muretsetud kahvli minema visata.
Naturaalne ja orgaaniline... oehh.
Pilt by Karel
Ja siis tagasi linna, et seekordne jalgpalli hooaeg maha matta. Peied olid vinged, kuigi koos prantslastega itaallasi täis Sohos ringi käia ja oma kohta otsida, kus Allez Les Bleus! karjuda ei ole just kõige meeliülendavam (eriti kui minu "meeletut" jalgpalli huvi arvestades). Läks nagu läks ja hea et niigi läks. Itaallased võitsid, tegid terve öö läbi Londoni kesklinnas mürtsu ning täna oli ääretult rahulik linnas ringi liikuda.
Pilt by Karel
Oli järjekordne õnnestunud nädalavahetus, ning õppsin seda, et N2 buss läheb kohe Trafalgari lähedalt, ning kui juubeldavate itaallaste tõttu bussiliiklus ümber on suunatud saab natuke edasi minnes bussi peale, mis mind kohe ukse ette sõidutab. Ja lisaks sellele, et üks korralik noormes kannab endaga alati juukse geeli, vaha vms. kaasas, et peale ootamatut suplust oma uue soenduga pandav välja näha.
Nüüd olen aga väsinud ja tahan magada. Aga enne veel austan vingeid inimesi nagu nt. Anu Saagim, kes kuulu järgi oma Saare kodu õues hommikumantlisse mähitult Soomlaste peale karjus (õige kahh, mis nad siis trügivad meie õue peale kakerdama).
Head ööd!
09 juuli, 2006
Kestvast nädalavahetusest
Pump it baby! Pump it!!
Ma käin nüüd jõusaalis ja ujumas. Tubli olen. Täna pidin jälle minema aga selgus et laupäeviti pannakse musklipumpamis asutus kell viis kinni, ning siis ei ole enam mõtet kell kaheksa ukse taha kraapima minna. Jälle targem.
Aga vahepeal on asjad ja elu nii kaugele läinud, et pea kogu Londonis elav Itaalia ja Prantsuse kogukond on ennast oma rahvuslippudesse mässinud ning ootavad himuralt homset. Eks siis paistab, kes jalgpalli karika koju toob ning kumb rahvusgrupp mööda tänavat paljalt ringi jooksb. Põnev-põnev.
Ise olen ma vahepeal rõõmu tundnud oma armsa Fire Stationi seltkonna. Kogu asi sai alguse sellest, kui neljapäeval Waterloo silla ääres rosed trimbatud sai. Jätkus kohtumine Reedel, kui Mad'i, Luigi ja Prue'ga Canary Warfi vallutades ning St. Paul'i lähistel mööda klubisid ringi tiirutades. Teele jäi ette muuseas ka koht, kus peeti Läti pidu. Oli selline imelik kusjuures. Koht oli urka moodi ning inimesed selles kuidagi... no nagu vanakooli kultuurimaja pidu oleks olnud.
Muljet aga avaldas Reflex oma stiilipuhta 80ndate stiili ning postiga, mille najal Prue'ga tantsides suure aplausi välja teenisime. Kraaps - kui eestlane ning pidevalt rääkiv austraallane kokku lasta... sünnib korralik ning sensuaalne postitants, mis ka professionaalid kadedaks ajavad. Ja samal ajal otsis pilk seda mulku, kust Olivia Newton John kohe-kohe välja kargab ning Xanadud laulma hakkab. Lõbus :)
Ja kogu jutu moraal on selles, et kui oled väsinud ning laupäevase õhtupooliku Kareli, Laurent'i ning Noelliga pargis ning Village's veedad, siis ei tasu N3 bussis magama jääda, kuna Herne Hillist öösel Brixtonisse tagasi saada on ilge nuhtlus!
Tervitused kõigile neile, kes üleval pool nimepidi ära märgitud sai!
Bless you all!
Ma käin nüüd jõusaalis ja ujumas. Tubli olen. Täna pidin jälle minema aga selgus et laupäeviti pannakse musklipumpamis asutus kell viis kinni, ning siis ei ole enam mõtet kell kaheksa ukse taha kraapima minna. Jälle targem.
Aga vahepeal on asjad ja elu nii kaugele läinud, et pea kogu Londonis elav Itaalia ja Prantsuse kogukond on ennast oma rahvuslippudesse mässinud ning ootavad himuralt homset. Eks siis paistab, kes jalgpalli karika koju toob ning kumb rahvusgrupp mööda tänavat paljalt ringi jooksb. Põnev-põnev.
Ise olen ma vahepeal rõõmu tundnud oma armsa Fire Stationi seltkonna. Kogu asi sai alguse sellest, kui neljapäeval Waterloo silla ääres rosed trimbatud sai. Jätkus kohtumine Reedel, kui Mad'i, Luigi ja Prue'ga Canary Warfi vallutades ning St. Paul'i lähistel mööda klubisid ringi tiirutades. Teele jäi ette muuseas ka koht, kus peeti Läti pidu. Oli selline imelik kusjuures. Koht oli urka moodi ning inimesed selles kuidagi... no nagu vanakooli kultuurimaja pidu oleks olnud.
Muljet aga avaldas Reflex oma stiilipuhta 80ndate stiili ning postiga, mille najal Prue'ga tantsides suure aplausi välja teenisime. Kraaps - kui eestlane ning pidevalt rääkiv austraallane kokku lasta... sünnib korralik ning sensuaalne postitants, mis ka professionaalid kadedaks ajavad. Ja samal ajal otsis pilk seda mulku, kust Olivia Newton John kohe-kohe välja kargab ning Xanadud laulma hakkab. Lõbus :)
Ja kogu jutu moraal on selles, et kui oled väsinud ning laupäevase õhtupooliku Kareli, Laurent'i ning Noelliga pargis ning Village's veedad, siis ei tasu N3 bussis magama jääda, kuna Herne Hillist öösel Brixtonisse tagasi saada on ilge nuhtlus!
Tervitused kõigile neile, kes üleval pool nimepidi ära märgitud sai!
Bless you all!
04 juuli, 2006
Kõigest, mis märkimist väärt
Ei, haigus ei murdnud mind maha ning viimase aja blogimisisu on olnud päris korralik. Aga mida sa blogid, kui viie rubla eest kuus ma korralikku WiFit siin ei saa.
Nohh, see selleks...
Jaanipäevast on juba nii palju möödas, et viinaviskamisest, lõkketusest ning jaanisneikidest ei olegi mõtet rääkida. Kuke ja Schmidtiga jalakeerutamisest Astorias ei ole ka enam midagi mainda... lõbus oli aga kui teatud kogus Smirnof Ice ikka niisama kehast läbi voolab, siis on natuke kurb ka.
Räägin parem sellest, kui tore on kui Londonis on lahedaid inimesi, kellega reedel kokku saada, Soho Square'il istuda ja shoppamisest rääkida. Siis suunduda edasi Degreesse, kus nelja naelaseid Mojitosid ja Bery Berry Iced Teasid kurgust alla valada. Ning kui aega üle jääb siis muljetada koledate inglise naiste ning kobedate, kuid tagumiketa inglise meeste üle. Anniga on alati lõbus.
Pilt by Karel
Tore on ka see, kui midagi korraldatake. Näiteks paraade, kus kõnnivad kõrvuti roosas aluspesus ning kortsus nahaga meesnaised, kuumad tuletõrjujad, kõhukad karutaadid ning nummid võrkpallurid ja see nimekiri võiks ausaltöeldes jätkuda ja jätkuda, sest kui lõpuks vihmavarjudega tantsivate kontorirottide kõrval Soho Square'i poole jalutasime käis minul pea sellest pillekraarist (või äkki kuumusest) ringi.
Pilt by Karel
Ja kui ka Sohos Square'il midagi vahvat korraldatakse, mis ilusaid mehepoegi kohale meelitab, siis seda parem. Silm puhkas... puhkas... :D. Õhtusöök itaalia buffe's valge veiniga, kiire baas viipekeelt, viimane drink Rupert Streetil... siis autoga otse ukse ette. Väga hästi korraldatud üritus indeed!
Eriti aga meeldivad mulle mu chill-grill pühapäevad, mis viimasel kolmel korral on mulle päris mokka mööda olnud. Ja-jahh ka need, kui ma lihtsalt kodus olin pesu pesin ja külmkappi koristasin. Seekord ajasin oma kondid siiski nelja seina vahelt välja, kuna ilm lihtsalt soosis seda. Sain hea vaate ja hea seltskonna osaliseks Oasis Health Clubi välibasseini ääres päikest võttes (mu outfit muidugi ei teinud mulle au... aga pruunim olen ikkagi nii et ei põe) ning tänasest olen selle klubi auväärt liige ja ostan endale homme ujumispüksid :D Vahepeatus Soho Square'il (tundub, et hea square on :) ) ning seejärel Eesti pidu vaheldumisi Gay Bingoga. Palju Eesti õlut... oh bliss... ning väääga väsitav esmaspäev.
Oli väärt nädalavahetus... oli küll... ja ma ei saa kedagi seekord selle eest nimeliselt tänama hakata, kuna list läheks liiga pikaks. Te teate ise, kes te mu nädalavahetuse meeletult toredaks muutsite :) Tähh
Nimeliselt tervitan seetõttu Äput, kuna ta on kollane ja tal on cool vanaema (paneb natuke geeni tehnoloogia imedele mõtlema kas pole?).
Nohh, see selleks...
Jaanipäevast on juba nii palju möödas, et viinaviskamisest, lõkketusest ning jaanisneikidest ei olegi mõtet rääkida. Kuke ja Schmidtiga jalakeerutamisest Astorias ei ole ka enam midagi mainda... lõbus oli aga kui teatud kogus Smirnof Ice ikka niisama kehast läbi voolab, siis on natuke kurb ka.
Räägin parem sellest, kui tore on kui Londonis on lahedaid inimesi, kellega reedel kokku saada, Soho Square'il istuda ja shoppamisest rääkida. Siis suunduda edasi Degreesse, kus nelja naelaseid Mojitosid ja Bery Berry Iced Teasid kurgust alla valada. Ning kui aega üle jääb siis muljetada koledate inglise naiste ning kobedate, kuid tagumiketa inglise meeste üle. Anniga on alati lõbus.
Pilt by Karel
Tore on ka see, kui midagi korraldatake. Näiteks paraade, kus kõnnivad kõrvuti roosas aluspesus ning kortsus nahaga meesnaised, kuumad tuletõrjujad, kõhukad karutaadid ning nummid võrkpallurid ja see nimekiri võiks ausaltöeldes jätkuda ja jätkuda, sest kui lõpuks vihmavarjudega tantsivate kontorirottide kõrval Soho Square'i poole jalutasime käis minul pea sellest pillekraarist (või äkki kuumusest) ringi.
Pilt by Karel
Ja kui ka Sohos Square'il midagi vahvat korraldatakse, mis ilusaid mehepoegi kohale meelitab, siis seda parem. Silm puhkas... puhkas... :D. Õhtusöök itaalia buffe's valge veiniga, kiire baas viipekeelt, viimane drink Rupert Streetil... siis autoga otse ukse ette. Väga hästi korraldatud üritus indeed!
Eriti aga meeldivad mulle mu chill-grill pühapäevad, mis viimasel kolmel korral on mulle päris mokka mööda olnud. Ja-jahh ka need, kui ma lihtsalt kodus olin pesu pesin ja külmkappi koristasin. Seekord ajasin oma kondid siiski nelja seina vahelt välja, kuna ilm lihtsalt soosis seda. Sain hea vaate ja hea seltskonna osaliseks Oasis Health Clubi välibasseini ääres päikest võttes (mu outfit muidugi ei teinud mulle au... aga pruunim olen ikkagi nii et ei põe) ning tänasest olen selle klubi auväärt liige ja ostan endale homme ujumispüksid :D Vahepeatus Soho Square'il (tundub, et hea square on :) ) ning seejärel Eesti pidu vaheldumisi Gay Bingoga. Palju Eesti õlut... oh bliss... ning väääga väsitav esmaspäev.
Oli väärt nädalavahetus... oli küll... ja ma ei saa kedagi seekord selle eest nimeliselt tänama hakata, kuna list läheks liiga pikaks. Te teate ise, kes te mu nädalavahetuse meeletult toredaks muutsite :) Tähh
Nimeliselt tervitan seetõttu Äput, kuna ta on kollane ja tal on cool vanaema (paneb natuke geeni tehnoloogia imedele mõtlema kas pole?).
21 juuni, 2006
Köhast
Minu elu parimad kaks päeva. Tõepoolest, mul ei ole nii lõbus ja nii põnev juba ammu-ammu olnud. Päriselt ka. Teisipäeva hommikul ärkasin ülesse ja mõtlesin, et kas tõepoolest on võimalik, et ühel inimesel nii paha olla saab? Taarusin vannituppa ja vaatasin peeglisse... kohutav... läksin kööki istusin maha ja mõtlesin... eieieieieiei... nii ei saa ja lasin kuuldavale köha, mis kogu veel magava naabruskonna ülesse äratas. Siis köhisin natuke veel ja helistasin tööle - ma täna ei tule...
Ja nii ma oma teisipäeva ja kolmapäeva veetsingi. Köhides, aevastades, köharohtu võttes ja aretades, milliste käepäraste vahenditega oma köhahooge taltsutada.
Ma ei jää enam kunagi haigeks!!!
Tänan kõiki neid kes mulle kaudselt ja lähedaselt haiguses toeks olid, ehk Musi, Carol, Tim, Julia, Clive, Stuart, Simon (kes ka haige oli) ning Hele ja Kristjan, kes hea Terminaatori loodud laulu sisse laulsid.
20 juuni, 2006
Nädalavahetusest
Kui nädalavahetus on lääääbi,
siis kellegil ei tule tunda hääääbi...
Nii laulis mu kallite vanemate ülemine naaber hr. CoolD kunagi ja ju laulab siiani... tervitan ta juba ette ära, siis pärast vähem jamamist.
Igatahes jahh, tegin sellel nädalavahetusel oma viimase vahetuse Fire Stationis, ning võib öelda, et superkangelase Baari-Ranno päevad on möödas. Oh ilus aeg... pole vaja hetkeks tarduda. Kuigi lõbus oli.
Francescal oli sünnipäev. Palju õnne talle, tore tüdruk tõepoolest. Niisiis otsustasime Fra, Tony ja Marceliga peale korralikku pubikoristust, tippide jagamist ja paari kobedat poolehinna pinti välja minna. Farringdon ja Fabric, miks ka mitte? Kell kaks öösel... tiditiu-tiditiu muusika ja oma tabletimaailma lõksu langenud inimestega. Paras psihholoogiline-kultuurilile kogemus. Muljet ei jätnud aga koju jõudsin ikka kell 7 hommikul. Red Bull... tänan, et mu seedimise sassi keerasid. Lõbus ikkagi.
Laupäev oli pubipäev ja pubiöö... viimane. Peale korralikku pubikoristust, tippide jagamist jäime veel Fire Stationisse paari kobedat poolehinna pinti nautima. Tšitt-tšätt kella viieni, ning vants-vants kodu poole. Minu pubipäevad leti taga on möödas.
Suurepärane päev... pühapäev... uni kella kaheteistkümneni ning nädalavahetuse väsimus on teinekord parimad, mis juhtuda võivad. Oled laisk ja kohtud Keiraniga. Käid hiinakas ning kinos. Film on muidugi natuke kõhe, aga see-eest väga hea. Siis laiskled veel natuke, tunned end mõnusasti ning lähed magama.
Ja siis sai esmaspäev. Töö... ja köha... köha on halb ja kell on palju.
Ja enne magaminekut mõtlen jälle oma musile, kes praegu Riias magab. Siis mõtlen emale, isale, Evelyle ja Getterile... pea pöördub kuidagi tihti ja kontrollimatult kodu poole :) Ja see on hea.
siis kellegil ei tule tunda hääääbi...
Nii laulis mu kallite vanemate ülemine naaber hr. CoolD kunagi ja ju laulab siiani... tervitan ta juba ette ära, siis pärast vähem jamamist.
Igatahes jahh, tegin sellel nädalavahetusel oma viimase vahetuse Fire Stationis, ning võib öelda, et superkangelase Baari-Ranno päevad on möödas. Oh ilus aeg... pole vaja hetkeks tarduda. Kuigi lõbus oli.
Francescal oli sünnipäev. Palju õnne talle, tore tüdruk tõepoolest. Niisiis otsustasime Fra, Tony ja Marceliga peale korralikku pubikoristust, tippide jagamist ja paari kobedat poolehinna pinti välja minna. Farringdon ja Fabric, miks ka mitte? Kell kaks öösel... tiditiu-tiditiu muusika ja oma tabletimaailma lõksu langenud inimestega. Paras psihholoogiline-kultuurilile kogemus. Muljet ei jätnud aga koju jõudsin ikka kell 7 hommikul. Red Bull... tänan, et mu seedimise sassi keerasid. Lõbus ikkagi.
Laupäev oli pubipäev ja pubiöö... viimane. Peale korralikku pubikoristust, tippide jagamist jäime veel Fire Stationisse paari kobedat poolehinna pinti nautima. Tšitt-tšätt kella viieni, ning vants-vants kodu poole. Minu pubipäevad leti taga on möödas.
Suurepärane päev... pühapäev... uni kella kaheteistkümneni ning nädalavahetuse väsimus on teinekord parimad, mis juhtuda võivad. Oled laisk ja kohtud Keiraniga. Käid hiinakas ning kinos. Film on muidugi natuke kõhe, aga see-eest väga hea. Siis laiskled veel natuke, tunned end mõnusasti ning lähed magama.
Ja siis sai esmaspäev. Töö... ja köha... köha on halb ja kell on palju.
Ja enne magaminekut mõtlen jälle oma musile, kes praegu Riias magab. Siis mõtlen emale, isale, Evelyle ja Getterile... pea pöördub kuidagi tihti ja kontrollimatult kodu poole :) Ja see on hea.
14 juuni, 2006
Eputamise ohtlikkusest
Tanane oppetund oli lihtne - ara eputa, kui tegelikult ei oska!!
Surfates intranetis ringi leidsin sealt abipalve:
"Radio Ga Ga needs some song quotes translating into Finnish for a competition on friday - if you could help us then can you email me please."
Hea inimesena motlesin kohe, et ohh miks ka mitte.
Aga nuud siis tolgime soome keelde lause:
"Fat bottomed girls, they make the rocking world go round"!
Tervitan soomlasi!
Surfates intranetis ringi leidsin sealt abipalve:
"Radio Ga Ga needs some song quotes translating into Finnish for a competition on friday - if you could help us then can you email me please."
Hea inimesena motlesin kohe, et ohh miks ka mitte.
Aga nuud siis tolgime soome keelde lause:
"Fat bottomed girls, they make the rocking world go round"!
Tervitan soomlasi!
13 juuni, 2006
Suurest armastusest ja tuvi-inimestest
Tana sai selle peale argatud, et toas oli jahedam kui viimastel paevadel ja vihma krabistas akna taga. See oli hea vaheldus, sest ei ole liiga soe ega teps mitte kulm.
Eile ohtul olin aga tunnistajaks mormoonide Suurele Armastusele.
Tegemist siis HBO uue veidra ja paris kobeda sarjaga "Big Love". Vaatasin seda ja motlesin, et kull on ikka mormoonimehe elu raske. Laed paari kolme naisega, toidad ja katad neid. Magatad koike kolme seni, kuni enam muud moodi ei saa, et peab Viagra najal oma kohustusi isalovi kombel taitma ja uleuldse kurnad ennast fuusiliselt ja vaimselt ara. Milleks votta kolme naist... milleks uldse naist votta... votke mees... nendega lihtsam... lahevad Liverpooli oma vanematele kulla ja jaavad sinna - palju kergem kui kolme naise tujutsemisi kannatada.
Tana seevastu olin tunnistajaks sellele, kuidas inimesed korraga tuvideks muutuvad.
Juhtus see nii, et ostsin endale louna pausi ajal hea kebabi ning tollerdasin Soho parki seda nautima. Korraga oli mu umber kuus tuvi, kes oma osa minu pitast tahtsid saada. Ihne idaeurooplasena jatsin nad loomulikult kuivale... endalgi vahe. Siis aga tuli samasse parki miski Pepsi Maxi promo uritus ning hakati suurtes kogustes tasuta Pepsit jagama. Laisa pohjaeurooplasena ei viitsinud ma ennast pusti ajada, kuid kus alles minu umber laks sahmimiseks. Nagu tuviparv olid koik inimesed jagajate umber ning noudsid oma osa. Laane-Eurooopa kombeid natuke tundes, tegin ma rahulikult oma suitsu lopuni, ajasin ennast pusti ning votsin oma purgi, kui suurem tuvi-inimesi laiali oli lennanud ning jalutasin paabulinnu kombel toole tagasi.
Oj Bjorg, tervitan sind sinu laheda nime parast ja Simon'ile head reisi saksa!
(tappidega tahed saabuvad hiljem DHL-iga ;)
Eile ohtul olin aga tunnistajaks mormoonide Suurele Armastusele.
Tegemist siis HBO uue veidra ja paris kobeda sarjaga "Big Love". Vaatasin seda ja motlesin, et kull on ikka mormoonimehe elu raske. Laed paari kolme naisega, toidad ja katad neid. Magatad koike kolme seni, kuni enam muud moodi ei saa, et peab Viagra najal oma kohustusi isalovi kombel taitma ja uleuldse kurnad ennast fuusiliselt ja vaimselt ara. Milleks votta kolme naist... milleks uldse naist votta... votke mees... nendega lihtsam... lahevad Liverpooli oma vanematele kulla ja jaavad sinna - palju kergem kui kolme naise tujutsemisi kannatada.
Tana seevastu olin tunnistajaks sellele, kuidas inimesed korraga tuvideks muutuvad.
Juhtus see nii, et ostsin endale louna pausi ajal hea kebabi ning tollerdasin Soho parki seda nautima. Korraga oli mu umber kuus tuvi, kes oma osa minu pitast tahtsid saada. Ihne idaeurooplasena jatsin nad loomulikult kuivale... endalgi vahe. Siis aga tuli samasse parki miski Pepsi Maxi promo uritus ning hakati suurtes kogustes tasuta Pepsit jagama. Laisa pohjaeurooplasena ei viitsinud ma ennast pusti ajada, kuid kus alles minu umber laks sahmimiseks. Nagu tuviparv olid koik inimesed jagajate umber ning noudsid oma osa. Laane-Eurooopa kombeid natuke tundes, tegin ma rahulikult oma suitsu lopuni, ajasin ennast pusti ning votsin oma purgi, kui suurem tuvi-inimesi laiali oli lennanud ning jalutasin paabulinnu kombel toole tagasi.
Oj Bjorg, tervitan sind sinu laheda nime parast ja Simon'ile head reisi saksa!
(tappidega tahed saabuvad hiljem DHL-iga ;)
11 juuni, 2006
Lihtsalt heast olemisest
Lihtsalt hea on olla.
Ilm on selline, nagu seda pole juba ammu nähtud. Päike paistab ja inimesed pesevad ennastunustavalt autosid.
Lihtsalt hea on olla ja see ongi kõik.
Tervitan Karelit, kes mind reedel endaga välja kaasa võttis ja Pink-i kes ei taha olla rumal tüdruk... mina ka ei taha rumal tüdruk olla.
Ilm on selline, nagu seda pole juba ammu nähtud. Päike paistab ja inimesed pesevad ennastunustavalt autosid.
Lihtsalt hea on olla ja see ongi kõik.
Tervitan Karelit, kes mind reedel endaga välja kaasa võttis ja Pink-i kes ei taha olla rumal tüdruk... mina ka ei taha rumal tüdruk olla.
09 juuni, 2006
Soojast ilmast ja Iraani jalgpalli lipust
Ooo nii kuum on tunne... Nadalavahetus tuleb paikeseline ja soe-soe-soe. Temperatuur touseb kuni +31 kraadini ning inimesed on hullumas suvekuumusest. Absoluutselt nauditav valis-ilm. Kui ma ei hakkaks nadalavahetusel tegelema oma salajase idenditeedi olemusega ehk toole hakkab SUPER Baari-Ranno.
No tegelikult on tosiasi see, et superkangelane korjab sealt pikkamisi oma kodinaid kokku, sest uued tipud ning regioonid vajavad vallutamist ning ega ta ei viitsi selle januste aitamise bisnessiga vaga tegeleda ka... nojahh eriti kui arvestada seda, et selleks pole tal endal isiklikult oma naha paastmiseks enam vaja tegeleda kahh...
(ohohohoohhh egobuust toustis korraks toolilt lendu... nuud tagasi omas elemendis)
Aga ikkagi ei saa selle jargmise kuu aja jooksul sellest gloobaalsest jalgpalli uritusest mooda minemata jatta. Taiesti eneselegi piinlikust valmistades olen ma isegi juba natukene selle maaniaga kaasa lainud, ning eile "kohustuslikuks" Iraani meeskonna fanniks loosituna olen otsustanud oma "iidolmeeskonnale" igati abiks olla ning neid omal vaikesel moel ergutama hakata, ise selle ule uhkust tundes. Alustan sellest, et muretsen oma laua kohale suure Iraani lipu, mis juba kaugelt kontorisse sisenejate silma riivab. Paraku ei ole ma onneks/onnetusesk (ei ole veel otsustanud) esimese hooga veel avastanud kohta, kust vastava riigi lippu ima suurema vaevata hankida.
Tervituste rubriigist leiame me toredaid ja haid soove Stinder Bhogalile, kes mulle tana ilma igasuguste jamadeta ja laksult UK pangaarve arvas. Taaskord lahevad tervuitused lapsena onamisvoistluseid pidavale Andrele, selle parast et ta on brasiillane (tapsem info eelmises sissekandes) ja suutis Fire Stationi baaris poolteist kanistrit=£135 oma hooletuse ja meie tipide arvelt maha valada. Ning loomulikult tervitan oma MUSI, kes praegu Pariisis on... ma kohe tunnen ta lahedust!! Kallis oled!
No tegelikult on tosiasi see, et superkangelane korjab sealt pikkamisi oma kodinaid kokku, sest uued tipud ning regioonid vajavad vallutamist ning ega ta ei viitsi selle januste aitamise bisnessiga vaga tegeleda ka... nojahh eriti kui arvestada seda, et selleks pole tal endal isiklikult oma naha paastmiseks enam vaja tegeleda kahh...
(ohohohoohhh egobuust toustis korraks toolilt lendu... nuud tagasi omas elemendis)
Aga ikkagi ei saa selle jargmise kuu aja jooksul sellest gloobaalsest jalgpalli uritusest mooda minemata jatta. Taiesti eneselegi piinlikust valmistades olen ma isegi juba natukene selle maaniaga kaasa lainud, ning eile "kohustuslikuks" Iraani meeskonna fanniks loosituna olen otsustanud oma "iidolmeeskonnale" igati abiks olla ning neid omal vaikesel moel ergutama hakata, ise selle ule uhkust tundes. Alustan sellest, et muretsen oma laua kohale suure Iraani lipu, mis juba kaugelt kontorisse sisenejate silma riivab. Paraku ei ole ma onneks/onnetusesk (ei ole veel otsustanud) esimese hooga veel avastanud kohta, kust vastava riigi lippu ima suurema vaevata hankida.
Tervituste rubriigist leiame me toredaid ja haid soove Stinder Bhogalile, kes mulle tana ilma igasuguste jamadeta ja laksult UK pangaarve arvas. Taaskord lahevad tervuitused lapsena onamisvoistluseid pidavale Andrele, selle parast et ta on brasiillane (tapsem info eelmises sissekandes) ja suutis Fire Stationi baaris poolteist kanistrit=£135 oma hooletuse ja meie tipide arvelt maha valada. Ning loomulikult tervitan oma MUSI, kes praegu Pariisis on... ma kohe tunnen ta lahedust!! Kallis oled!
08 juuni, 2006
Kontorirott brasiillastest ja jalgpallist (taas)
Tana ei meeldi mulle brasiillased. Kusjuures ma paari tunnen ja nendel ei ole vaga vigagi. Aga tosiselt viskas ule, kui sirvisin oma orkut.com-i communiteid (mida mul on tegelikult liigai palju kogunenud) ja mida ma naen - kommuunis Eesti Muusikali Tegijad on mingi Rio ajugeenius hullult portugalikeelseid teemasid aretama hakanud.
Kallis barsiillane - porugali keelt oskavad suuremalt jaolt ainult need inimesed, kes peavad oma kodumaaks Brasiiliat voi Portugali (ja ma EI valista neid inimesi, kes oma lobuks/vajaduseks on selle keele ise ara oppinud).
Nii palju siis sellest.
Vat nii juhtub, kui saad toolauale arvuti ja sul tekib mingi vaba moment. Kohe internetti ja orkutisse. Siis blogima ja kui teada saan, milline on siinne poliitika MSN suhtes.... kohe chattima :D Toeline kontorirott toepoolest. Isegi kohalikust osakonna jalgpalli kihlveo mangust votan osa. Ma ei teagi miks... lihtsalt... ja nuudsest olen loosi tahtel andunud Iraagi meeskonna austaja. Yay 4 me!
Aga jahh... jalgpallist ei saa siin hetkel ule ega umber. Palavik on nii korge, et termomeetrid plahvatavad. Garanteeritud on, et 5 minuti jooksul kuuled sa sona "football" vahemalt kaks korda, ning mone World Cupil osaleva riigi nimi jouab su korvu keskmiselt peale iga 7-9 minutit. Igatahes on mul hea meel, et kohalik jalgpalliheeros M. Rooney oma jala korda sai ning see kooluse-luumurru-huppeliigese-voi-mis-iganes skandaal labi sai. Inimesed on kohe palju roomsamad ning paike on ka eredam.
Paikeselise paeva puhul on mul hea meel oma tervitused edastada Carlosele, kes jousaalis kaib ning Andrele kes jumal teab mis veidral pohjusel mulle eile detailselt oma teisme-ea onaneerimisvoistluse kogemustest detailselt pajatas (ei olnud nii huvitav kui alguses lootsin).
Kallis barsiillane - porugali keelt oskavad suuremalt jaolt ainult need inimesed, kes peavad oma kodumaaks Brasiiliat voi Portugali (ja ma EI valista neid inimesi, kes oma lobuks/vajaduseks on selle keele ise ara oppinud).
Nii palju siis sellest.
Vat nii juhtub, kui saad toolauale arvuti ja sul tekib mingi vaba moment. Kohe internetti ja orkutisse. Siis blogima ja kui teada saan, milline on siinne poliitika MSN suhtes.... kohe chattima :D Toeline kontorirott toepoolest. Isegi kohalikust osakonna jalgpalli kihlveo mangust votan osa. Ma ei teagi miks... lihtsalt... ja nuudsest olen loosi tahtel andunud Iraagi meeskonna austaja. Yay 4 me!
Aga jahh... jalgpallist ei saa siin hetkel ule ega umber. Palavik on nii korge, et termomeetrid plahvatavad. Garanteeritud on, et 5 minuti jooksul kuuled sa sona "football" vahemalt kaks korda, ning mone World Cupil osaleva riigi nimi jouab su korvu keskmiselt peale iga 7-9 minutit. Igatahes on mul hea meel, et kohalik jalgpalliheeros M. Rooney oma jala korda sai ning see kooluse-luumurru-huppeliigese-voi-mis-iganes skandaal labi sai. Inimesed on kohe palju roomsamad ning paike on ka eredam.
Paikeselise paeva puhul on mul hea meel oma tervitused edastada Carlosele, kes jousaalis kaib ning Andrele kes jumal teab mis veidral pohjusel mulle eile detailselt oma teisme-ea onaneerimisvoistluse kogemustest detailselt pajatas (ei olnud nii huvitav kui alguses lootsin).
04 juuni, 2006
Headest mõtetest ja popkultuuri võhiklikkusest
Mõnkord mõtled küll, et head mõtted ei saa teoks ning inimesed, kes sulle "good luck" ütlevad ei mõtle seda tegelikult päriselt ja sellest ei ole mitte mingit kasu. Tegelikult on ikkagi vist nii, et kui neid "good luck'e" parajasti sinu kontole laekub, ühel täiesti ootamatul võimalusel saad need välja lunastada. Ja seda on hea teada-tunda.
Muuhulgas avastasin täna, et peaksin tublisti harima ennast maailma popkultuuris laineid löövate inimeste osas. Käies ringi Madame Tussaud tõetruude vahakujude vahel avastasin omaks üllatuseks, et väga paljud nendest tüüpidest on mulle täiesti tundmatud, ning võiksid minu poolest olla naabri Valved. See mõte tekitas minus teadud määral piinlikust ning ajendas omakorda mõttele, et peaks ikkagi selle raamatu ära ostma, kus 1000 vingema popikooni pildid olemas... Waterloo metroojaama lähedal olevas raamatupoes maksab see kõigest £25...
Ja lõpetuseks ilmast... Suurepärased päevad lihtsalt pargis logelemiseks ja mõteteks, et "ilm ja mina oleme liiga ilusad, et tööd teha".
Tervituste rubriigi täidan parimate soovidega elunäinud naisele, kes Oxford Streetil ohjeldamatult suhkrut sõi, uuele Fire Stationi barmanile Tomasele ning Keiranile, kes mulle tasuta piletid Madame Tussaud'sse andis. Cheers to all of you!
Muuhulgas avastasin täna, et peaksin tublisti harima ennast maailma popkultuuris laineid löövate inimeste osas. Käies ringi Madame Tussaud tõetruude vahakujude vahel avastasin omaks üllatuseks, et väga paljud nendest tüüpidest on mulle täiesti tundmatud, ning võiksid minu poolest olla naabri Valved. See mõte tekitas minus teadud määral piinlikust ning ajendas omakorda mõttele, et peaks ikkagi selle raamatu ära ostma, kus 1000 vingema popikooni pildid olemas... Waterloo metroojaama lähedal olevas raamatupoes maksab see kõigest £25...
Ja lõpetuseks ilmast... Suurepärased päevad lihtsalt pargis logelemiseks ja mõteteks, et "ilm ja mina oleme liiga ilusad, et tööd teha".
Tervituste rubriigi täidan parimate soovidega elunäinud naisele, kes Oxford Streetil ohjeldamatult suhkrut sõi, uuele Fire Stationi barmanile Tomasele ning Keiranile, kes mulle tasuta piletid Madame Tussaud'sse andis. Cheers to all of you!
28 mai, 2006
Vihmast ja jalgpallist
Sajab-sajab-sajab... täna ei sadanud ja see oli hea.
Praeguseks olen ära näinud ja omal nahal tunnetanud vist kõik erinevad vihmatüübid, mis maailmas olemas on ja seda 9 päeva vältel. Nüüd saan aru küll, miks seda saart uduseks ja vihmaseks kuningriigiks kutsutakse. Nagu erinevaid kohalikke ja eksporditud õllesorte on siin ka erinevaid kohalikke ja eksporditud vihmatüüpe. Aga üks joon on neil ühine - lähed välja ja enne kui arugi saad oled aluspesuni niiske ja sokid on läbi ligunenud. Ning kogu veelõbu kulminatsiooniks on köha ja tatine nina.
Niipaljukest siis kohalikest kommetest ilmast rääkimise näol.
------------------------------
Jalg+pall+planeet maa annavad kokku Jalgpalli MM-i. Ja ma ei valeta, kui ütlen, et väga paljud inglise mehed ja naised ei seksi, kuna jalgpall on nende jaoks parem kui seks, šokolaad ja päikeseline päev rannas kokku. No tõepoolest, World Cup pole veel alanud ja mul sellest juba kopp ees ja juhe koos. Paar päeva tagasi jäi mulle kätte kataloog, kus saab endale tellida inglise lipuvärvides äratuskellasid, varbaküüne koolutajaid ja USB portti ühendatavaid kohvitassi soojendajaid, et ainult jalgpallile kaasa elada ja kodumaalapikest toetada. Mul loomulikult hea meel kohalike üle ning tunnen kadedust, et eestlasel ainult Rootsist sisseostetud eurovisooni laulud, mis neid ühendavad... aga kõrini on ikkagi.
---------------------------------
Aga vihma ja jalgpalli buumi kõrvalt võtaksin korraks ka aja maha ning tervitaksin Liinat, kes lõpuks kooli ära lõpetab. Oma ülemust, kes mulle hommikul helistas, et olen tööle poolteist tundi hiljaks jäänud, olgugi, et see kuni päeva lõpuni ja mu surmapäevani tõsi ei ole. Siis veel ühte mustanahalist mammit, kes mind suurte silmadega vahtis kui bussis oma seljakoti sanga närisin... ning Liisi Koiksonit, kes kunagi Itaalias mingil lastelauluvõistlusel laulis "Kui tahan siis saan mida tahan" (tõlkisin selle laulu oma keelde ja laulsin mõttes mammile "Kui tahan, siis teen mida tahan").
Praeguseks olen ära näinud ja omal nahal tunnetanud vist kõik erinevad vihmatüübid, mis maailmas olemas on ja seda 9 päeva vältel. Nüüd saan aru küll, miks seda saart uduseks ja vihmaseks kuningriigiks kutsutakse. Nagu erinevaid kohalikke ja eksporditud õllesorte on siin ka erinevaid kohalikke ja eksporditud vihmatüüpe. Aga üks joon on neil ühine - lähed välja ja enne kui arugi saad oled aluspesuni niiske ja sokid on läbi ligunenud. Ning kogu veelõbu kulminatsiooniks on köha ja tatine nina.
Niipaljukest siis kohalikest kommetest ilmast rääkimise näol.
------------------------------
Jalg+pall+planeet maa annavad kokku Jalgpalli MM-i. Ja ma ei valeta, kui ütlen, et väga paljud inglise mehed ja naised ei seksi, kuna jalgpall on nende jaoks parem kui seks, šokolaad ja päikeseline päev rannas kokku. No tõepoolest, World Cup pole veel alanud ja mul sellest juba kopp ees ja juhe koos. Paar päeva tagasi jäi mulle kätte kataloog, kus saab endale tellida inglise lipuvärvides äratuskellasid, varbaküüne koolutajaid ja USB portti ühendatavaid kohvitassi soojendajaid, et ainult jalgpallile kaasa elada ja kodumaalapikest toetada. Mul loomulikult hea meel kohalike üle ning tunnen kadedust, et eestlasel ainult Rootsist sisseostetud eurovisooni laulud, mis neid ühendavad... aga kõrini on ikkagi.
---------------------------------
Aga vihma ja jalgpalli buumi kõrvalt võtaksin korraks ka aja maha ning tervitaksin Liinat, kes lõpuks kooli ära lõpetab. Oma ülemust, kes mulle hommikul helistas, et olen tööle poolteist tundi hiljaks jäänud, olgugi, et see kuni päeva lõpuni ja mu surmapäevani tõsi ei ole. Siis veel ühte mustanahalist mammit, kes mind suurte silmadega vahtis kui bussis oma seljakoti sanga närisin... ning Liisi Koiksonit, kes kunagi Itaalias mingil lastelauluvõistlusel laulis "Kui tahan siis saan mida tahan" (tõlkisin selle laulu oma keelde ja laulsin mõttes mammile "Kui tahan, siis teen mida tahan").
16 mai, 2006
Baari-Ranno
Kasnäe, kes ennast kohale on venitanud. Väga austatud ja lugupeetud inimene sellel interneti leheküljel - AUTOR isiklikult! Ole tervitatud!
Niisiis -
Alljärgnevaga kinnitan, et olen elu ja tervise juures. Eelmisest kolmapäevast olen kaasaarvatud tähtsate inimeste gildi. Nimelt kannan nüüd mõnda aega auväärset ametinimetust "barman"... või baari Sirje, kuidas keegi soovib.
Ärge imestage midagi, mulle veel päris meeldib ja olen nüüd nende inimeste suhtes küll palju leebem, kes leti teenindaval poolel seisavad. Päris karm on ja jalad võtab ka täitsa läbi. Aga muidu on täiesti normaalne töö. Aitad januseid ja saad sellest suuremat sorti rahulolu tunde... või miskit.
Vat nii on lood. Käpad valutavad ja saba nagu poleksi.
Tervitan muruniitjat, kes väljas muru niidab (ei või olla!!!!) ja hiinlast, kes mulle Sainsburys jogurtit müüs.
Niisiis -
Alljärgnevaga kinnitan, et olen elu ja tervise juures. Eelmisest kolmapäevast olen kaasaarvatud tähtsate inimeste gildi. Nimelt kannan nüüd mõnda aega auväärset ametinimetust "barman"... või baari Sirje, kuidas keegi soovib.
Ärge imestage midagi, mulle veel päris meeldib ja olen nüüd nende inimeste suhtes küll palju leebem, kes leti teenindaval poolel seisavad. Päris karm on ja jalad võtab ka täitsa läbi. Aga muidu on täiesti normaalne töö. Aitad januseid ja saad sellest suuremat sorti rahulolu tunde... või miskit.
Vat nii on lood. Käpad valutavad ja saba nagu poleksi.
Tervitan muruniitjat, kes väljas muru niidab (ei või olla!!!!) ja hiinlast, kes mulle Sainsburys jogurtit müüs.
16 aprill, 2006
Oh so lovely!
No mis meil siin siis on??
Pühad-pühad-pühad. Jänesed jooksevad ringi, värvilised ja värvitud munad veerevad mööda tänavaid alla. Inimesed puhkavad ja on rõõmsad ning lennutavad pargis tuulelohet... No peaaegu.
Mina aga olen vahepeal oma lokatsiooni muutnud ning üürisin väikese ja toreda toa Brixtonis. Lovely house in a lovely street, täidetud meeldivate inimestega... mina kaasaarvatud loomulikult. Just lovely-lovely-lovely!
Boy do feel British now! Käin naabrinaiste juures kella viie teel kus lobiseme küpsiseid krõbistades ning vahetame retsepte... või siis siiski mitte.
Tegelikult olen viimastel päevadel ette võtnud paar lõbusat reidi ööklubidesse ning varavalges koju jõudnud (võib-olla oleks varemvalguses ka jõudnud aga eksisin korraks koduteel ära... jube piinlik oli endal). Peale eksimise oli kõik lihtsalt lovely!
No ja siis on olemas loomulikult mind juba pikalt painanud küsimus - kust kuradi kohast inglased oma linnaosadele nimed saavad. No võtame näiteks kasvõi Elephant & Castle. Dü jüü nõu vaat ai miin? Is that lovely?
Kõik praegu... tervitan Vastse-Kuuste põhikooli 7b klassi ja austraallasi, kes üleval korrusel kudrutavad! They are lovely!
Pühad-pühad-pühad. Jänesed jooksevad ringi, värvilised ja värvitud munad veerevad mööda tänavaid alla. Inimesed puhkavad ja on rõõmsad ning lennutavad pargis tuulelohet... No peaaegu.
Mina aga olen vahepeal oma lokatsiooni muutnud ning üürisin väikese ja toreda toa Brixtonis. Lovely house in a lovely street, täidetud meeldivate inimestega... mina kaasaarvatud loomulikult. Just lovely-lovely-lovely!
Boy do feel British now! Käin naabrinaiste juures kella viie teel kus lobiseme küpsiseid krõbistades ning vahetame retsepte... või siis siiski mitte.
Tegelikult olen viimastel päevadel ette võtnud paar lõbusat reidi ööklubidesse ning varavalges koju jõudnud (võib-olla oleks varemvalguses ka jõudnud aga eksisin korraks koduteel ära... jube piinlik oli endal). Peale eksimise oli kõik lihtsalt lovely!
No ja siis on olemas loomulikult mind juba pikalt painanud küsimus - kust kuradi kohast inglased oma linnaosadele nimed saavad. No võtame näiteks kasvõi Elephant & Castle. Dü jüü nõu vaat ai miin? Is that lovely?
Kõik praegu... tervitan Vastse-Kuuste põhikooli 7b klassi ja austraallasi, kes üleval korrusel kudrutavad! They are lovely!
08 aprill, 2006
Räpane Harry ja varastatud magamiskott
Iga enast lugupidav "SLÕhtuleht" Britannias kirjutas täna detailselt sellest, kuidas nende vallatu väike prints Harry rinnakaid striptiisitare sületantsitas. Kuid sellel ajal kui iga britt vesise suuga Harry stripibaari seiklustest luges, võtsin mina taaskord ette reisi kesklinna ning üritasin ülesse leida Trafalgar Square'i, Picadilly Circus't ja Soho't. Kõik on ilusasti omal kohal ja minu poolt täiesti ilma turisti piibli - Londoni kaardita - taasavastatud.
Tore oli... transiseisundis turiste igas ilmakaares, kõik pildistamas kuute säravat reklaamitablood mis Picadilly Circuse maja fassaadilt vastu sätendasid. Ma siis vaatasin ka... turiste ja tabloosid... siis jälle silda viskavaid turiste... kehitasin õlgu ja liikusin edasi Soho poole ning oleks äärepealt ühele põlvitavale mehele peale astunud.
Imelik, kuidas terve Inglismaa kirjutab sellest, mitmele stripparile prints Harry oma rüpe teenuseid pakkus, kuid keegi räägi põlvitavast ja abipaluvast mehest, kelle magamiskott eile ära varastati. Minu meelest on see palju suurem skandaal, kui mingi rikka poisikluti ostetud lõbud.
Aga Sohost niipalu, et seal müüs üks venelane hapukurki. Kui ma hapukurki sööks, siis oleks ostnud ka.
P.S. Hämmastav, kuidas üks väike armas helesinine Pegeot 206, mis seisab New Cross Gate'i Salisburi toidupoe ees, võib sul ühel hetkel tuju nii nulli viia, et isegi õitsevad nartsissid ei aita.
Tore oli... transiseisundis turiste igas ilmakaares, kõik pildistamas kuute säravat reklaamitablood mis Picadilly Circuse maja fassaadilt vastu sätendasid. Ma siis vaatasin ka... turiste ja tabloosid... siis jälle silda viskavaid turiste... kehitasin õlgu ja liikusin edasi Soho poole ning oleks äärepealt ühele põlvitavale mehele peale astunud.
Imelik, kuidas terve Inglismaa kirjutab sellest, mitmele stripparile prints Harry oma rüpe teenuseid pakkus, kuid keegi räägi põlvitavast ja abipaluvast mehest, kelle magamiskott eile ära varastati. Minu meelest on see palju suurem skandaal, kui mingi rikka poisikluti ostetud lõbud.
Aga Sohost niipalu, et seal müüs üks venelane hapukurki. Kui ma hapukurki sööks, siis oleks ostnud ka.
P.S. Hämmastav, kuidas üks väike armas helesinine Pegeot 206, mis seisab New Cross Gate'i Salisburi toidupoe ees, võib sul ühel hetkel tuju nii nulli viia, et isegi õitsevad nartsissid ei aita.
07 aprill, 2006
Where are thee... mu prügikast
Mulle meeldib see naabruskond, kus ma praegu olen.
Selline rahulik ja vanade majadega ümbruskond.
Aga mis kõige olulisem - siin on pea iga kümne meetri kohta vähemalt üks prügikast, kuhu oma teekonnal kogutud risu visata.
Teekonna risu koguneb sinu kätte näiteks inimestelt, kellest möödud ja kes sulle igasugu saasta näppude vahele üritavad toppida. Nii olen täna enda käes hoidnud põhjalikku manuaali selle kohta, kuidas hobuste peale kihla vedada, kutset Jehoova tunnistajate lihavõttepühade missale ning veel mingisugust kahtlast lipikut, mis üritas mind meelitada mingisugusesse kahtlasesse kohta. Jehoova tunnistajate kutsest sain lihtsalt lahti, kuna New Cross Gate'i tänavad on väga viisakalt prügikastidega ääristatud. Kesklinnas ei ole... otsisin... otsisin... lõpuks leidsin ühe. Teise leidsin ka... aga pool tundi ja mitmeid samme hiljem.
Muidu on London kena. Ainult natuke jahe... ja seda mitte ainult ilma poolest vaid ka inimesed on siin kuidagi reserveeritumad kui ma ette kujutasin. Mitte, et ma nüüd oleksin oodanud, et kogu suurlinna rahvas mind lennujaama tervitama oleks tulnud ja kallistustega üle külvanud... aga ikkagi...
Põhimõtteliselt ei ole häda midagi. Esimesest kultuuri ja hinnašokist olen üle saanud, ning eks nüüd tuleb lihtsalt edasi elada ja enda seatud eesmärkide poole püüelda.
Vat nii....
Selline rahulik ja vanade majadega ümbruskond.
Aga mis kõige olulisem - siin on pea iga kümne meetri kohta vähemalt üks prügikast, kuhu oma teekonnal kogutud risu visata.
Teekonna risu koguneb sinu kätte näiteks inimestelt, kellest möödud ja kes sulle igasugu saasta näppude vahele üritavad toppida. Nii olen täna enda käes hoidnud põhjalikku manuaali selle kohta, kuidas hobuste peale kihla vedada, kutset Jehoova tunnistajate lihavõttepühade missale ning veel mingisugust kahtlast lipikut, mis üritas mind meelitada mingisugusesse kahtlasesse kohta. Jehoova tunnistajate kutsest sain lihtsalt lahti, kuna New Cross Gate'i tänavad on väga viisakalt prügikastidega ääristatud. Kesklinnas ei ole... otsisin... otsisin... lõpuks leidsin ühe. Teise leidsin ka... aga pool tundi ja mitmeid samme hiljem.
Muidu on London kena. Ainult natuke jahe... ja seda mitte ainult ilma poolest vaid ka inimesed on siin kuidagi reserveeritumad kui ma ette kujutasin. Mitte, et ma nüüd oleksin oodanud, et kogu suurlinna rahvas mind lennujaama tervitama oleks tulnud ja kallistustega üle külvanud... aga ikkagi...
Põhimõtteliselt ei ole häda midagi. Esimesest kultuuri ja hinnašokist olen üle saanud, ning eks nüüd tuleb lihtsalt edasi elada ja enda seatud eesmärkide poole püüelda.
Vat nii....
Tellimine:
Postitused (Atom)
